Eesti postmark nr. 1, mis asetas Eesti Euroopa kaardile

Töötav post oma postmarkidega on esimene kindel tõend ja tunnusmärk, et üks uus riik on de facto sündinud.

Eesti Posti sünd. Eesti Vabariigi Iseseisvuse Manifest 24. veebruaril 1918 oli tahteavaldus ja kinnitas usku ning lootust Eesti riikliku iseseisvuse loomiseks. See akt toimus Saksa okupatsiooni tulekul, kuid Euroopa kaardile ei märkinud see uue riigi - Eesti - sündi.

Sündmused 1918. aasta novembris; Saksa okupatsioonivõimu lagunemine ja Vabadussõja algus andsid võimaluse oma riiklike asutuste loomisele. Üks esimestest oli Eesti Postivalitsuse loomine. Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja Jaan Poska (1866--1920) oli teadlik,et viimane Tallinna postkontori ülem Hindrek Rikand (1874--1940) juba septembris-oktoobris oli asunud juhtivate postiametnike koondamisele. Jaan Poska andis 10. novembril Rikandile korralduse asuda postitöö organiseerimisele ja Tallinna postkontori ülevõtmise ettevalmistamisele.

13. novemberil 1918 kogus Hindrek Rikand Eesti Maavalitsuse variettevõte "Kosmus" ruumidesse, Suur-Karja 6, Tallinn, kaheksa vanemat postitöötajat (H. Anto, K. Bõskov, Ed. Kepp /Kõppo/, Ed. Laaban, J. Mits, A. Pitka, V. Soopan ja K. Triumph) nõupidamisele eesmärgiga asuda Postivalitsuse moodustamisele. See kuupäev on ka Eesti Posti ametlik sünnipäev (Riigi Teataja nr. 63-1921).

Esimene Eesti postitariif kinnitati teedeminister Ferdinand Petersoni (aastast 1938 Petersen) (1887--1979) poolt juba 15. novembril 1918 ja avaldati Riigi Teatajas (nr. 2, 28. novembril 1918). Tariifist nähtub, et esmajoones olid vajalikud postmargid kupüürides 2, 5 ja 15 kopikat.

Järgmine postitariif kinnitati Ajutise Valitsuse poolt 11. detsembril 1918 (Riigi Teataja nr. 8-1918). See jõustus 1. jaanuarist 1919. Samaaegselt toimus ka ka esimene valuutareform: 1 mark = 100 penni. Uue tariifi kohaselt kadus vajadus nimiväärtusega "2" margile.

Postiasutuste ülevõtmine Eesti Posti poolt algas 17. novembril , mil postkontorid Tallinn 1 ja Tallinn 2 mehitati Eesti Posti töötajatega. Peapostkontori ülevõtmisest teatab Rikand oma kirjaga nr. 22 18. novembrist 1918 teedeministrile, et see toimub kokkuleppes Saksa võimudega 19. novembril. Eesti Post avas kohe tegevuse Tallinna Peapostkontoris ja sellest teatati ametlikult (Riigi Teataja nr. 2-1918).

Kasutati veneaegseid postitempleid ja nn ajutisi templeid. Postimaks võeti vastu sularahas, tehes vastav märkus saadetisele. Eesti Postivalitsusel oli mõte osta margid Soomest. Sealt nõuti aga 60 % nimiväärtusest, mistõttu mõttest loobuti ja asuti otsima võimalust markide valmistamiseks Eestis.

Markide tellimine ja trükkimine. 18. novembril 1918 astusid Bernhard Mänsi Trükikoja *) uksest sisse härrad Hindrek Rikand ja Eduard Laaban ja esitasid soovi, et seal kiiresti saaks Eesti postmargid trükitud.

Trükikoja juhataja Rudolf Zero (1887--19 ?) selgitas külalistele, et kõrgtrükitehnika juures vajalike trükikehade (klišeede) valmistamine ja stereotüpeerimine on aeganõudev protseduur ja soovitas kasutada kivitrüki (litograafilist) tehnikat. Tegi ettepaneku kasutada samas trükikojas 1918. a. kevadel trükitud Saksa okupatsioonivõimude tempelmarkide juures kasutatud trükiornamente. Tellijate soovil koostas Rudolf Zero otsekohe ornamentidest ja trükitüüpidest esimese Eesti postmargi originaal-trükikeha. Ta kasutas sõnade "EESTI POST" juures 12-punktilist negatiivset grotesk stiili. (Punkt /Didot/ on tüpograafiline mõõt = 0,376 mm), mille ümber 6-punktilised ornamendid, mis nelja-kaupa koos moodustavad lillemustri. Nurkades "5 K." 6-punktiline negatiivtekst. Trükikeha ümbritseb 1-punktiline joon. Seega kokku 62 punkti kõrguses ja 50 punkti laiuses. Rudolf Zero valmistas selle trükikeha abil arvukalt üksikjäljendeid. Need trükkis ta litograafilise ülekandevärviga želeepinnalisele ümbertrükk-paberile ja soovitas trükkimiseks otsida kivitrükikoda. See leiti Nõmmel, Rahumäel, Raudtee tänav 10, Georg Bölau Reljeef- ja Kivitrükikojana.

Markide trükkimine Nõmmel toimus kivitrükitehnikas , mis ju on eelkäija ofsettrükile (lametrükile). Trükikoja juhataja ja omanik Georg Bölau (1873--1963) koostas Zero poolt valmistatud jäljenditest 10-margilise nn abikivijäljendi, millised ta paigutas kartongile ja selle abil originaal-trükikivile, nii et see trükkimiseks kujutas endast kiviplaati 4x100 või 2x50 ja 4x100 margiga poogna trükkimiseks.

19. novembril 1918 andis Rikand postiametnik Johann Kalkbergile kirjaliku korralduse võtta kaasa ametnik Karl Sauks ja minna Nõmmele Bölau Trükikotta, kus nende järelvalve all pidi trükitama marke: 2 kop. 300 000 tk, 5 kop. 500 000 tk ja 15 kop. 500 000 tk. On aga teada, et esimesena trükiti 5 kop. postmark, millest sai Eesti postmark nr. 1. Trükkimine toimus 22. kuni 28. novembrini ja trükiarvuks kujunes 514 000 tk. Trükipoogen oli esimese trüki juures 4x100 postmarki.

Pühapäeval 24. novembril 1918 tulid margid Tallinnas müügile ja olid järgmisel hommikul ka mujal kättesaadavad. 5-kopikalist "Lillemustrimarki" trükiti neljas erinevas trükikäigus:

I trükk 22.--28. november 1918. Trükiarv 514 000 tk.

II trükk 11.--17. detsember 1918. Trükiarv 509 000 tk.

III trükk 5. -- 6. märtsil 1919. Trükiarv 304 500 tk.

IV trükk 2. -- 4. aprill 1919. Trükiarv 614 500 tk.

Seega trükiti postmarki Eesti nr. 1 kokku 1 942 000 tk.

2 kopikalise margi trükkimine oli kavandatud ja abikivi 5-margiga valmistatud. Tariifimuutus aga tegi, et nende järgi puudus vajadus ning nende trükkimisest loobuti.

Trükivärv. 5 kop. "Lillemustri-mark" (Eesti nr. 1) on trükitud roosa kivitrükivärviga. Erinevate trükkide juures võib värv oma toonilt kui ka värviküllastuselt olla erinev. Värv on valgusetundelik ja keemiliselt mõjutatav. Seetõttu esineb ka arvukaid hiljemtekkinud (-tekitatud?) värvimoonutusi.

Paber toodi Soomest. On algupäraselt valge sile paber, mis aga gummeerimisel omandas kollaka tooni. Paberi paksus kõigub 0,05 kuni 0,07 mm vahel. On aga erinevate trükkide juures kaunis ühtlane. Vesimärke joonte kujul esineb.

Gummeering on kollakas, poolmatt, õhukene aga ühtlane.

Hammastust Eesti nr. 1 juures esineb ainult nn Postmeistrihammastusena, mis on tehtud primitiivsel viisil järgmistes postkontorites: Juuru, Keila, Keina, Narva, Nuia, Nuustaku, Paide, Paldiski, Suure-Jaani, Tartu ja Võhma.

Lillemustri-markide sari koosneb, nagu teada, neljast margist. Peale 5-kopikalise margi, millest siinjuures on peaasjalikult juttu, trükiti veel:

15. kop. - helesinine.Viis trükki 3. detsembrist 1918 kuni 3. juulini 1919 kokku 3 599 500 marki.

35 (penni) - pruun (suur värvierinevus). Kolm trükki 18. jaanuarist kuni 2. maini 1919 kokku 2 047 000 ja

70 (penni) - roheline. Üks trükk 23. kuni 27. jaanuarini 1919 kokku 503 000 marki.

Georg Bölau (* 4. mail 1873 Tallinnas † 7. juunil 1963 Rootsis, Helsingborgis) omandas oma oskused St. Peterburis, töötas J. W. Männiku trükikojas kuni 1907. aastani, mil asutas oma kivitrükikoja Nõmmel.

Tema poeg, Dr.phil. E. Bölau, jutustab isa mälestuste põhjal raskustest Eesti nr. 1 postmargi trükkimisel. Paber toodi Soomest. Suuri raskusi aga oli trükivärvidega, nii nende hankimisel kui õigete värvitoonide saamisel. Trükkimine nõudis palju värvi, need tulid koha peal segada, et saada vajalikke toone. Trükikoda asus maja alumisel korrusel, oli sõja aeg ja esines röövimisi. Isa magas trükikoja kontoris, püstol padja all. Järelvalve trükikojas oli range, kõik makulatuur põletati otsekohe kontrolöride poolt.

Aga ometi on abikivi äratõmbeid, proovitrükke kinopiletite tagaküljel ja ka muud siiski sattunud erakättesse. Trükikoja arhiivis leidunud margid, proovitrükid jne. kinkis Georg Bölau 1. juunil 1940 Eesti Postimuuseumile. See kingitus sisaldas ka ühe terve trükipoogna Eesti nr. 1 postmarke. See poogen viidi N-Liidu võimude poolt Venemaale ja ei ole senini, vaatamata korduvatele nõudmistele, tagastatud.

Kivitrükk (litograafiline trükk) on lametrükitehnika ja eelkäija tänapäevasele ofsettrükile. Trükkimine toimub peenekoelisel settekivimil (litograafiline kivi). Trükitehnika põhjeneb asjaolul, et vesi ja rasv ei segune. Trükitavad pinnad on menetletud nii, et tõukavad ära vee ja annavad seega ruumi rasvasisaldavale trükivärvile. Mittetrükitavad pinnad aga on veelembelised ja tõukavad ära trükivärvi. Kivitrüki tehnika võttis aastal 1790 kasutusele sakslane Alois Stenefelder, kes paljundas selle abil noote. Eestis asutati esimene kivitrükikoda a. 1835 Tartus.

Frankeerimisjõu kaotasid "Lillemustrimargid" koos 19 teise margiga 1. juulist 1926 (Riigi Teataja nr. 28-1926).

Kirjutatud on palju ja mitmes keeles "Lillemustermarkide" kohta . Eriti tuleb tõsta esile ja meenutada nende uurija Sigrud Roove (1908--1993), Rootsi, uurimusi ja töid. Vaata lähemalt "Die ersten estnischen Briefmarken "Blumenmuster", Eesti Filatelist nr. 32-1988 ja tema kaastöid Willem Eichenthali kataloogis EESTI (1961) ning Hurt/Ojaste kataloogis EESTI (1986). Aga ka teiste uurijate ja kirjameeste: Julius Bleyer (1901--1980), Eesti; Donald McDonald (1889--1982), Inglismaa; Frederick J. Melville (1883--1940), Inglismaa; Emil Pruul (aastani 1935 Bruhl) (1886--1958), Eesti; Dr.jur. Werner Schönherr (1886--1929), Saksamaa ja Harry Walli (1900--1970), Soome, tööd vajavad samuti meelespidamist.

Hindrek Rikandi postkaart poeg Olevile Eesti esimese postmargi ilmumise päeval.

"Lillemuster" 5 kop. postmark - Eesti nr 1 - kasutusele võtmine 24. novembril 1918 tõestas de facto uue riigi - Eesti - sündi ja asetas selle Euroopa kaardile.

*) Bernhard Mänsi Trükikoda Tallinnas, Lai tänav 5, oli otsene järglane Tallinna vanimale, 1633. a. asutatud Gümnaasiumi trükikojale. Aastast 1769 kuni 1903 kuulus A. H. Lindforsile ja tema pärijatele. Aastal 1923 ümberstruktureeriti koos mitme ettevõttega AS Ühiselu trükikojaks.

Elmar Ojaste

Esmakordselt avaldatud "Postisarv" 1998 nr. 5 (40) lk 3

<<< artiklite nimekiri

<<< viki.filateelia - Lillemuster