Elmar
Ojaste
KODUKANDI
POSTIAJALUGU-FILATEELIA
SUURE-JAANI
Oma salus iga puu, igal linnul oma pesa.
Oma mullas iga juur ja ei taha jätta seda
Üks ja ainus oma linn süda tahab hoida sind.
Laul kodulinnast. Otto Roots (1914—1994)
Aastal 1934 esitas sakslane Hans von Rudolph näitusel kogu, mis sai
aluseks mõistele kodukandifilateelia. Heimatphilatelie (saksa keeles);
Hembygdsfilateli (rootsi keeles); Kotiseutukokoelma (soome keeles). See
kogumise ja esitamise viis näitustel on eriti levinenud
Põhjalas
ja Saksamaal. Nagu nimetus selgelt viitab on tegemist ühe asula, linna,
maakonna või piirkonna postiajaloolisele materjalile ehitatud kogu või
uurimusega. Eesti kogujad on seda moodust kasutatud väga
tagasihoidlikult - küllap on tervet Eestit vaadeldud kui kodukanti.
Tahan järgnevalt seda esitamismoodust tutvustada vähe
lähemalt ja
olen selleks valinud oma kodukandi - Suure-Jaani.
Suure-Jaani
väikelinn - tänapäeval vallasisene linn Suure-Jaani suurvallas - tekkis
asulana 19. sajandi lõpus. Sai aleviõigused aastal 1923 ja linnaõigused
aastal 1938. Koos Olustvere, Suure.Jaani (end. Taevere) ja Vastemõisa
vallaga moodustas 21. oktoobril 2005 Suure-Jaani suurvalla.
Vald
paikneb Sakala kõrgustiku põhjaosas ning hõlmab 746,61 km², mis on 21%
Viljandimaast. Territooriumi suuruse poolest on
vald Eestis
teisel kohal ja seal paikneb ka Soomaa Rahvuspark. Valla
6.296
elanikust elas aastal 2006 Suure-Jaani linnas (Viljandist 25
km.
põhja pool) 1.250.
Asula Walle (Valula kirikuküla järgi)
esmamainimist on tuvastatud aastast 1424. 17. sajandil hakati asulat
kiriku kaitsepühaku järgi nimetama Suure-Jaaniks (saksa keeles Gross
Sankt Johannis, vene keelses Велико-Юганнисъ).
Suure-Jaani vapp. (Punasel kilbil sirge
hõbedane mõõk kuldse käepidemaga.)
|
Suure-Jaani lipp. (Valge-punane-valge-punane.)
Vapp ja lipp on kinnitatud Linnavolikogu poolt 1940. a. |
Piirkond
moodustas arvatavasti juba muistses Sakalas omaette kihelkonna, mille
keskne linnus - Leole - asus Lõhaveres, 4 km nüüdsest Suure-Jaanist.
13.-16. sajandil kuulus see ala Viljandi komtuurkonda. Kirikukihelkonna
keskaegne nimetus oli Walle (Valula kirikuküla järgi – esmamainimine on
teada aastast 1424). Vaata: Vello Salo, Oleg Roslavlev, ”Eesti kihelkonnad a.D 1520”,
Tuna nr. 4 (37) (Tallinn, 2007). Artiklis leiduval kaardil on märgitud,
et Walle kihelkond on asutatud juba 13. sajandil. 1850ndatel aastatel
kujunes Suure-Jaani kihelkond Kesk-Eesti rahvusliku liikumise ja
kultuurielu keskuseks.
SUURE-JAANI KUI
KODUKANT
Kodukant
käesoleva artikli mõistes on 1930ndate aastate Suure-Jaani
kirikukihelkond (789.61 km² ja 9211 elanikku 15. detsembril
1939), mis lõplikult kujunes suure valdade reformi tulemusena
1.
aprillil 1939. (Riigi Teataja 1938, 87.776). Selle reformiga kaotati
Sürgavere vald ja muudeti nii Olustvere, Taevere kui ka Vastemõisa
valla piire. Asula ja piirkond, mis tänapäeval
kannab
nimetust Suure-Jaani, oli juba muistse vabadusvõitluse ajal Leole
kihelkonna keskuseks. (Vaata ”Henriku
Liivimaa kroonika".,
Tõlkinud Julius Mägiste. Stockholm, 1962). Keskajal kirikukülana
Taevere mõisa Valula (Walle) karjamõisa maadele rajatud asula on aga
Suure-Jaani linna otsene eelkäija. Asula ja kihelkonna arengut on
sobiv jälgida Aili Umda raamatust ”Suure-Jaani kihelkond”
(Viljandimaa haridusamet. Viljandi, 1995). Kirik ise on ehitatud
kodakirikuna umbes 1330 ja kandis algupäraselt nimetust ”Sankt Johannis in parochia Valens”.
Poola Kuningliku Revisjoni 1599. aasta protokollis on mainitud: ”Ristija
Johannese kirik Vastemõisa vallas asetseb 8 miili (21 versta)
kaugusel lossist (mõeldud on Viljandi ordulossi). See on suur kivist
ehitus võlvitud sammastel. Kellatorn asetseb kirikust lahus ja
on
õige kõrge Selle kiriku järele on 5 adramaad maad, millel elavad neli
poolveerandimeest ja üks pops”.
Kirik on saanud sõdades palju kannatada. Enam-vähem tänapäevase kuju
sai see 1765—1767 remondiga.
Suurejaanilaste
silmarõõm – järv – ei ole looduslik. Veskitamm asus umbes praeguse
järve lõpus, See rajati aastal 1630 pastor Magnus de Moulini
ettevõtmisel.. 1830. aastal tehti tamm praegusele kohale. Nii
tekkinud paisjärve on kaunistanud mitmed ettevõtlikud suurejaanilased.
Märkida võiks, et algkoolijuhataja Paul Kondas (1900—1985) seoses uue
koolimaja ehitamisega Ilmatari tänavale (1936—1940) ehitas üle järve
omal kulul nn Kondase silla. Hilisem koolijuht (aastail
1970—1988) Ülo Kõpp (1928—2003) rajas 1970ndatel aastatel sinna, kus
1630 oli olnud veskitamm, mõnusa järvesilma, mida rahvas tänulikult
nimetab Kõpu järveks. 1987. a. algatas järve korrastamist agronoom
Heino Veldi. Kahjuks lahkus tema juba järgmisel aastal Suure-Jaanist.
Töö aga viidi lõpule aselinnapea Raimo Ronimoisa algatusel 1991-1992.
aastal. Ka hilisemad võimumehed on järve korrastanud.
KIRIKUKÜLAST
ALEVIKS JA ALEVIST LINNAKS
Oma
iseseisva Suure-Jaani alevi mõte tekkis I Maailmasõja ajal loodud nn
toitluskomiteest. Sõjaolukorras oli aga raske seda
rahvaalgatust
realiseerida. Ettevõtlike elanike algatusel kutsus Taevere
vallavalitsus kokku rahvakoosoleku, mis toimus tuletõrje seltsi majas
10. juunil 1919. See koosolek otsustas peaaegu üksmeelselt eraldada
Suure-Jaani asula Taevere vallast. Eeltööde tegemiseks moodustati
ajutine nõukogu järgmises koosseisus: Jaan Tiks, Juulius Reimann, Karl
Simonlatser, Jaan Siimer, Jaan Bachmann, Jüri Ramjalg, Juhan Kõpp,
Michail Pihlak, Jüri Meokas, Heinrich Kuhlbusch, Mihkel Utsar ja Jüri
Subi. Alevi tegelikule rajamisele asusid volitatud mehed kiiresti, juba
6. juulil 1919 toimunud koosolekul otsustati Valula karjamõisa maadest
rentida 50 vakamaad põllumaad, mida elanikud saaks kasutatada aiamaana.
Alevi rajamise juriidiline külg venis ja alles 30. septembril 1922
otsustas Viljandi maavalitsus alevi asutamise küsimuse, mille
siseminister 4. oktoobril s.a. kinnitas. Alevivolikogu valimised
toimusid detsembris 1922 ja valitud alevivolikogu astus kokku 19.
jaanuaril 1923. Andmed pärinevad Heinrich Helmi artiklist
”Suure-Jaani areng omariikluse ajal” ”Sakala” nr 56 (74) 13. mai 1938
(Viljandi).
Alevivalitsuse kantselei asus alguses Hendrik
Loigu majas Waksali 3 (hiljem Jaama 5) kolis sealt Viljandi 14 (nüüd
Köleri) nn Aule (hilisem omanik Johannes Ott) majja.
Lisa
Suure-Jaani alevivolikogu protokollile nr. 1 – 19. jaanuaril
1923
(Eesti Riigiarhiiv Fond 3013.1.1)
Vastvalitud
Suure-Jaani alevivolikogu astus kokku 19. jaanuaril 1923 Suure-Jaani
Tuletõrje Seltsi saalis. Koosoleku avas Viljandi maakonnavalitsuse
ülesandel valimiskomisjoni esimees Johan Köpp. Valitud
volikogu
30 liikmest oli kohal 27.
Koosoleku juhatajaks kutsuti
volikogu vanim liige Jüri Ramjalg, kes juhatas koosolekut kuni volikogu
valis oma esimeheks Gustav Palmi ja sekretäriks Edgar Ottase.
Alevivanemaks
valiti Fritz Aule kõigi 27 kohaloleva volikogu liikme
häälega.
Alevivalitsusse otsustati valida peale alevivanema
Jüri
Soolo ja Aleksander Silm. Koosolek otsustas palgata kompetentse
alevisekretäri palgaga EM 8.000:- kuus (+ prii korter, küte ja
valgustus) ja kuulutada see ametkoht vakantseks.
Valiti veel
kolmeliikmeline revisjonikomisjon: Johan Karu, Theodor Kaasik ja
Johannes Jürisson. Peale eelpoolmainitud organite moodustati veel
Riigikogu valimisi ja rahvahääletusi läbiviiv komisjon.
Viieliikmelisest tulumaksukomisjonist valiti kaks: August
Lohu ja Johan Diistfeldt.
Järgmisel alevivolikogu
koosolekul, 2. veebruaril 1923 oli raskuspunkt alevisekretäri
valimisel. Sellele ametikohale oli oma sooviavalduse esitanud 14
kandidaati. Nende seas ka hilisem kauaaegne alevi/linnasekretär Jaan
Jaska. Koosolek valis sellele ametikohale (palk EM 7.000:- kuus + prii
korter, küte ja valgustus) siiski Jaak Mõttuse. Näib, et
Mõttus
loobus sellest ametikohast ja aleviseksetäriks sai Jaan Jaska (Jaaska).
Alevivolikogu
otsustas veel, et volikogu koosolekud toimuksid reedeti algusega kell
18:00, et mitte takistada volikogu liikmete igapäevast tööd.
Elanikke on olnud Suure-Jaani asulas aastate ja muudatuste vältel:
1900 - 600
- (kirikukülas
elanikke, 130
ehitust) 1950 – 1.250
(rajoonikeskuseks muutumisel)
1909
- 900 -
(kirikukülas elanikke, 150
ehitust) 1959
- 1.713 – (rajooni
kaotamisel)
1923 - 1.040
-
(alevi rajamisel elumaju
128,
1979 - 1.653 --(EE, Tallinn, 2003 andmeil)
muid hooneid
145)
1992 – 1.500 – (omavalitsuse taastamisel)
1938
- 1.100 - (III astme linnaks
muutumisel)
2006 - 1.250 - (suurvallaks ühinemisel)
Jaama 3 (hiljem 5) Hendrik Loigo maja,
alevivalitsuse asukoht 1923—1928.
(Foto: Jaan Nikker, 2008) |
Viljandi (nüüd Köleri) 14 Aule, hiljem, Oti maja,
alevi/linnavalitsuse asukoht 1928—1998.
(Tundmatu autori foto) |
Nagu eelpool mainitud, eraldus Suure-Jaani asula Taevere
vallast ja moodustas 1. jaanuarist 1923 omavalitsusliku ühiku –
Suure-Jaani alev. See tõi kaasa vastavate asutuste: alevivolikogu ja
alevivalitsuse moodustamise. Terve rida ettevõtlikke inimesi – enamik
mehed – leidsid rakendamist alevi kujundamisel ja selle juhtimisel.
Tahan unustuse hõlmast tuua esile neid Suure-Jaani juhtivaid naisi ja
mehi, keda mul on õnnestunud dokumenteerida. Muide, esimesse
alevivolikokku kuulus ka minu isa Jaan Bachmann.
Alevi-linna juhtide nimekiri ei ole kahjuks täielik:
Alevivanemad:
1923—1927 Fritz Aule (1885--1975); 1928—1930
Aleksander
Silm (1889—1950); 1930—1934 Jaan Tiks (1887--1942); 1934
veebruaris ja märtsis kokku 35 päeva Theodor Kaasik
(*1900); 1934—1938 August Nurk (1898—1970).
Linnavanemad:
1938—1940 August Nurk (1898—1970); 1940—1941 August
Pakassaar (1894--1987); 1941—1944 August Mutli (1885—1973).
Alevi/llinnasekretärks 1923—1940 oli Jaan Jaaska (*1889
Venemaale
6. augustil 1941); 1941—1944 Karl Mikk.
Täitevkomitee-esimehed:
1945—1946 Tõnis Riis; 1946—1949 Nikolai Määr; 1949—1950 Martin Kuldkepp
(*1892); 1951—1961 August Pakassaar (1884--1987); 1961—1964 Leida
Jostmann (*1914); 1964—1965 August Pakassaar (1894--1987); 1965—1969
Aino Grünberg (*1924); 1969—1972 Regina Valgiste (*1917); 1972—1975
August Tabur; 1975—1980 Maimu Vaigla; 1980—1982 Raissa
Mustonen
(*1954); 1982—1987 Leili Vari (*1932); 1988--1991 Märt Moll (*1948).
Linnapead:
1991—1992 Märt Moll (*1948); 1992—1999 Ülo Köst (*
1946); 1999—2000 Mihkel Jürisson (*
1975);
2000—2001 Peeter Arro ( *1950); 2001--2002 Ülo Köst
(
*1946); 2002—2005 Rein Valdmaa (1952—2005);
2005 Ülo
Köst ( *1946).
Vallavanem:
2006 Maie Käba (* 1955). Suure-Jaani suurvald moodustati
Suure-Jaani linna, Suure-Jaani, Olustvere ja Vastemõisa valla
ühinemisel 1. jaanuaril 2006.
Linna staatuse sai
Suure-Jaani kingitusena kõrgemalt poolt seoses uue Linnaseaduse
rakendamisega 1. mail 1938. Pidulikult tähistati seda linnapidustetega
Vabadusplatsil Lembitu monumendi juures pühapäeval
15.
mail, kus kõnelesid Viljandi maavanem Mihkel Hansen ja linnavanem
August Nurk. Sündmuse tähistamiseks istutati Vabadusplatsile tamm.
Muide,
toona oli körgemalt poolt tõstatatud küsimus linnanimena võtta
kasutusele LEOLA, mis aga suurejaanilaste
vastuseisu tõttu
jäi ainult arutluseks.
Suure-Jaani
suurvalla haldushoone tänapäeval – Lembitu pst. 42.
Peale
vallavalitsuse ametruumide asub siin ka Suure-Jaani
raamatukogu ja lasteaed “Sipsik”.
(Foto: Jaan Nikker, 2008)
Suure-Jaanis on isegi ilmunud ajalehti. Nn rajooniajal (1950—1959)
väljastati siin ajalehte ”Oktoobri
Lipp”,
mille toimetus asus Jaama ja Tallinna tänavate nurgal olevas majas, kus
aastatel 1910 kuni 1921 oli asunud postkontor. Seda ajalehte toimetas
U. Kask. Suure-Jaani linna, Suure-Jaani ja Olustvere valla teateleht ”Leole”
alustas korrapärast ilmumist aprillis aastal 2000 Tiiu Jüriado
toimetamisel. See ajaleht ilmub jatkuvalt – nüüd Suure-Jaani suurvalla
häälekandjana. Toimetaja on Leili Kuusk.
Nagu eelpool
viidatud on Suure-Jaani kodukant esmajoones tuntud selle kultuurielu,
eriti muusika poolest. Siit põlvenevad muusikud Joosep, Hans, Artur,
Eugen ja Villem Kapp ning Mart Saar. Ka maestro Roman Toi juured on
võrsunud siitkandi mullas. Siin on sündinud kirjanik Albert Kivikas,
kunstnik Johann Köler ja palju teisi kultuuri-, kooli- ning majandusala
tegelasi. Võib lisada, et siin, Lahmusel Paasioja talus sirgus Tõnis
Kint (Kind) (1896—1981), kellest sai tuntud riigitegelane, aastatel
1971—1981 Eesti eksiilvalitsuse liige ja ka peaminister presidendi
ülesannetes.
Kuna käesoleva kirjatüki eesmärk ei ole neid
lähemal tuvustada, siis soovitan kõigil lugeda koolivend Johannes
Jürissoni raamatut ”Muusikud Kapid ja Suure-Jaani”(Maalehe Raamat nr.
21, Tallinn, 2003). Ometi tahan tuua lugejate silma alla väikese lõike
agronoom Aimur Joandi artiklist ”Eesti vaimu sünniareaal asub
Suure-Jaanis” (Sakala, 3. september 1995, Viljandi): ”Kui
laiemalt haarata, siis on siinkandis moodustunud koguni omapärane
fenomeen, niinimetatud Kaansoo-Suure-Jaani- Vastemõisa kolmnurk.….Eesti
rahvale rasketel aegadel, XVI ja XVII sajandi, koondus siia harva
asustusega kohta metsade ja soode varju palju inimesi mujalt. …Niisiis
ristusid selles kolmnurgas läänest ja idast, põhjast ja lõunast alguse
saanud geneetilised mõjud. Seetõttu tekkis just siin genofond andekate
inimeste sünniks. Pärilik andekus ja võimed ilmutasid end aga alles XIX
sajandil, mil olid paremad majandus ja haridusolud."
1926-06-24 avas kaitseminister Juhan Tõrvand Suure-Jaanis
Vabadussõjas langenute mälestusmärgi.
Avakõne pidas kindral Juhan Laidoner ja pühitsemistalituse piiskop
Jakob Kukk ning ülempreester Michail Pihlak.
Kohal viibis ka kujur professor Amandus Adamson.
(Foto: A. Järvekülg, 1926)
1941-07-10
August Pakassaare ja tema käsilaste poolt lõhutud
Suure-Jaani
Vabadussõjas langenute mälestusmärgi rusud.
(Foto: Elmar Ojaste, 1941)
„Kondase sild” ehitatud 1936 – 1940. Vaade kiriku
poolt 1950ndatel aastatel .
(Tundmatu autori foto)
Pälvib siiski märkimist Amandus Adamsoni skulptuur ”Langev Lembit”,
mis 24. juunil 1926 pühitseti Vabadussõjas langenute ausambana
Suure-Jaanis. Ajaloo keerdkäikude tõttu pühitseti seda skulptuuri veel
18. juulil 1941 ja 23. juunil 1990. Viimasel korral oli pühitsemise
objektiks skulptorite Edgar Viiese (*1931) ja Matti Variku (*1939)
poolt modelleeritud koopia. Originaal asub Suure-Jaani
raamatukogus. Loe lähemalt Liina Mikkori kirjutusest, ”Vabadussõja ausamba pühitsemine
Suure-Jaanis” (Leole nr. 7 (52) ja edasi,
Suure-Jaani, 2004).
LIIKLUSTEED JA ÜHENDUSED
Liiklusteede
võrk Suure-Jaani ümbruses oli aastaks 1700 kujunenud välja umbes
tänapäevases ulatuses. Vaata lähemalt: Tõnu Raid, ”Eesti teedevõrgu kujunemine”
(Tallinn, 2005.) Toonane tähtsam tee Riiast üle
Ruhja-Karksi-Viljandi-Tallinna läbis piirkonna Olustvere kandis ja
Pärnu-Vändra-Viljandi tee läbis Valula kirikuküla.
Raudteeühenduse
sai Suure-Jaani ümbrus Viljandi – Tallinna kitsarööpmelise (rööpmelaius
750 mm) raudtee avamisega 25. juunil 1900 (v. kal.). Olustvere
raudteejaam (129,4 km Tallinnast), mis sai valmis aastaks
1901
oli toona piirkonna raudteeliikluse ja vedude sõlmpunkt. Samal
raudteeliinil liinil asuv Sürgavere raudteejaam asub samuti käesolevas
artiklis vaadeldavas piirkonnas.
Laiarööpmeliseks (1520 mm) ehitati see raudteelõik aastatel 1967—1971.
Johannes Jürisson oma raamatus “Muusikud
Kapid ja Suure-Jaani”
(Maalehe Raamat nr. 21, Tallinn, 2003) mainib, et oli olnud kavatsus
raudteejaam paigutada Lõhavere mõisa maale. Selle rentnik
Helmerschson aga keeldus, seevastu Olustvere krahv Nikolai
Fersen
andis raudteeks vajaliku maa tasuta.
Olustvere raudteejaam aastal 1904
Mainida tuleks ka seda, et Eesti Riigiraudteede Valitsusel oli 1928.
aastal kavatsus ehitada kitsarööpmeline (750 mm) raudteeliin
Vana-Vändra – Suure-Jaani – Võhma – Põltsamaa – Jõgeva. (Vaata: Mehis
Helme, “Eesti
kitsarööpmelised raudteed 1896-1996” (Tallinn,
1999)
Olustveres asus ka Suure-Jaani piirkonna esimene korraline postiasutus.
16. aprillil 1900 avati seal Posti-Telegraafi jaoskond. “Baltische Verkhers- und
Adressbücher. Band I Livland” (Riga, 1909), veergudelt
loeme: “Post: Für alle
Postsendungen über Ollustfer. Briefpost: fast täglich.”
(Kirjapost üle Olustvere, päeviti). Telegrammi toimetamine sealt
Suure-Jaani (Stafette) maksis 50 kopikat. Olustveres asus ka
telefonikeskjaam. Olustvere Postkontori 100. aastapäeva
märkimiseks kirjutas koduloolane Maret Mölder ”Sakalas” nr. 83 – 4.
mail 1999 artikli ”Esimese
postimaja ehitamisest Olustverre on möödumas 100 aastat”,
milles ta mainib: ”Olustvere
raudteejaama juurde laskis postimaja ehitada Olustvere mõisa omanik
Nikolai Fersen. … Olustvere postimaja tegutses oma majas 1932 aastani,
mil hoone anti noorteühingule Edu”.
Enne Olustvere postijaoskonna asutamist oli post kulgenud üle Viljandi.
Viljandi asus suurematest liiklusteedest kaua eemal. Hobupostijaam ja
ühendus Kuigatsi postijaamaga avati seal alles 1799 kindralkuberner L.
Nagelli n?udel. Postiasutus oli küll juba 1785 avatud ja see muudeti
aastal 1830 kreisipostkontoriks. (Vaata ”Baltische Postorte 1632- 1917/8”
Harri von Hofmann, Hamburg, 1996).
Viljandist toimetati post Suure-Jaani kirikumõisa
kohalike mõisate vahendusel. 22, märtsil 1850 otsustas Liivimaa
Rüütelkonna Maapäev avada postiveotrakti Viljandi – Õisu –
Mõisakülla.Uus postijaam avati Raadi kõrtsis 24,5 versta Viljandist ja
17,5 versta Mõisakülast. (Vaata "Postijaamad
riigi ja reisija teenistuses” Eerik Selli, Tallinn, 1976.)
Olustvere Posti-Telegraafi jaoskond
(Tundmatu autori foto aastast 1904)
|
Sama maja Olustvere rahvamajana 2008
(Foto: Maret Mölder 2008) |
Regulaarne autobussiliin Viljandi – Vastemõisa - Suure-Jaani –
Vana-Vändra vahel avati 12. juunil 1930 Hans Köst’i
poolt. Ajalehes ”Sakala” avaldatud sõiduplaanimuudatusest nähtub
(september 1935), et liinipidajaks oli siis Viljandi Põllumeeste Seltsi
Kaubanduse osakond,
Korralist ja tihedat autobussiühendust Suure-Jaani ja
Olustvere raudteejaama vahel pidas Hans Köst Suure-Jaanis kuni 1.
juulini 1935, mil Viljandimaa Autoliinipidajate Ühing selle üle võttis.
Ühendus oli siis kolm korda päevas.
Ajaleht ”Sakala” nr. 31 14. märtsil 1931, veergudel avaldati
Teedeministeeriumi kavad omnibussiliinide korraldamise ja
Riigiraudteega huvide kooskõlastamise kohta. See puudutab
lähemalt ka kõneallolevat piirkonda. 1970ndatel aastatel
läbis ööpäevas linna umbes 50 liiniautobussi. Ka tänapäeval
(märts 2008) läbivad asulat mitmed kaugesõidu autobussiliinid ja
kohalik bussiühendus, mida korraldab AS Mulgi reisid, on tihe (liinid:
16, 20, 29 ja 40).
HOBUPOSTIJAAMAD
Ka aeg, ”mil kõlas postisarv ja uhke
postipoiss sõitis maanteel” on jätnud oma jäljed
Suure-Jaani kanti. Elmar Ojaste ülevaatelisest artiklist ”Hobupostijaamad Eestis 1710—1915
ja nende postitemplid” (Eesti Filatelist nr. 27 – 1981,
Göteborg) näeme, et aastatel 1885 kuni 1915 asus postijaam Lõhavere
(Lehowa) mõisas. See teenendas liine: Pärnu – Vana-Vändra – Türi –
Suure-Jaani – Viljandi ja ka Vana-Vändra – Suure-Jaani – Võhma –
Põltsamaa. On teada, et aastal 1909 oli hobujaama pidaja Martinsonil
sõiduvalmis 6 hobust. Aastal 1921 paigutati
hobupostijaam (16 hobust) Navesti (Nawwast) mõisa. Suure-Jaani
Hobupostijaam avati 1. mail 1923 Ängi (Enge) mõisas (12 hobust). Posti
ja reisijaid vedas Jaan Kurrik. Vastemõisa Postijaamas oli
ootel 8 hobust.
1) Olustvere mõis; 2) Leole linnamägi; 3) Suure-Jaani kirik; 4) Lahmuse
mõis; 5) Hüpassaare.
Lõhavere mõis, kus 1885 – 1915 asus hobupostijaam. 1920--1930. aastatel
töötas siin Suure-Jaani kodumajanduskool, rahvasuus ”Kördiööbikute
kool”. N-Liidu okupatsiooniaastatel ja ka hiljem on mõisahoonet
kasutatud haiglana.
POSTIASUTUSED
Suure-Jaani esimene postiasutus avati 11. augustil 1894 Viljandile
alluva Posti-Telegraafi abijaoskonnana. Suure-Jaani kihelkonnakooli
majas. See abijaoskond töötas kuni 8. detsembrini 1899, arvatavast Hans
Kapi (1870—1938) järelvalve all, mil see pärast tulrekahju 8/9.
detsembri öösel paigutati Tallinna tänav 1 Karl Reimanni (1841--1915)
majja, kus järelvaatajaks arvatavasti oli ärimees Karl Reimann ise. Kes
aga töötasid telegrafistidena ei ole kahjuks teada.
Sellest kahjutulest kirjutab nimemärk “K”: “Suure-Jaanist. Öösel 8./9. dets.
põles meie kihelkonna koolimaja, köstrimaja ja telegrahvikontor ära”
(Postimees nr. 276, 13. detsember 1899, Tartu). Juba 15. juulil 1900
asendati see asutus Olustvere raudteejaamas (Tallinn –
Mõisaküla liinil) paikneva Posti-Telegraafijaoskonnaga..
"Sakala" nr. 27 -- 1900-07-04
|
"Sakala" nr 3 -- 1910-01-11
|
Suure-Jaani Posti-Telegraafi jaoskonna avamiseks
1910nda aasta alguses otsiti ja leiti Waksali (hiljem Jaama) ja
Tallinna tänava nurgal nn Mart Univeri (kes ise elas Viljandi mõisas)
maja. Kuna kõrval asuv nn Mikkori maja sai hiljem
numbriks Jaama 3, siis tuleb arvata, et seda maja vaadeldi
kui Jaama 1. Hiljem asus majas Jaan Simonlatseri saapakauplus,
Hermann-Rannati kellassepa töökoda ja 1950ndatel aastatel rajoonilehe
toimetus.
Suure-Jaani Postkontor 1910-01-03 kuni 1921-10-31
Waksali (Jaama) ja Tallinna tänavate nurk
(Foto :
Jaan Nikker, 2008)
1903-12-30
Postkaart Suure-Jaanist Tšarskoe Selo apteeki Artur
Reimannile. Postitempel: Postivagun nr. 240. Pildil kihelkonnakooli
maja ja selle õpilasi. Selles koolimajas
Viljandi (nüüd Köleri) 1 asus aastatel 1894—1899 Suure-Jaani
esimene postiasutus: Posti-Telegraafi abijaoskond. Maja sai
8/9. detsembril 1899 tulekahjus kannatada ja Posti-Telegraafi
abijaoskond viidi üle Tallinna 1 Karl Reimanni majja
Suure-Jaani Posti-Telegraafijaoskond (VII klass)
avas uksed 3. jaanuaril 1910. Võeti kasutusele posttemplid
nimetusega ВЕЛИКО ЮГАННИСЪ.
Posti-Hoiukassa avati 1 märtsil 1910. 1. detsembril 1917 sai
Suure-Jaani postiasutus Posti-Telegraafikontori (V klass)
staatuse. Suure-Jaani P-T-T kontori kirjast 7. sept. 1926 nr.
260, nähtub, et see asutus oli revolutsiooni tõttu olnud suletud 15.
juulist 1917 ja avati uuesti seoses Eesti Vabariigi
postkontori loomisega 29. novembril 1918.
Veebruaris 1918 algas Saksa okupatsioon. Suure-Jaani postkontor jäi
suletuks. 1. mail 1918 avati Viljandis nn Landespostamt FELLIN. 26.
juulil 1918 kutsuti Suure-Jaanis ellu postiabiasutus (Postabteilungen)
nimetusega GROSS ST. JOHANNIS, kuna see oli ainult FELLIN’i
abikontor, siis postitempleid Suure-Jaanis ei kasutatud. Eesti Posti ja
Telegrafi Walitsuse instruktor D. Pull’i poolt 25. novembril 1918
koostatud nn Ülevõtmise aktist nähtub, et üleandjana esines tsaariaegse
Suure-Jaani postiasutuse juhataja Julius Oppentik. Sellest tuleb
järeldada, et ta oli olnud ka Saksa okupatsiooni ajal tegutsenusd
”Postabteilungeni”
teenistuses. (Oppentik oli rahvuselt lätlane).
1910-01-03
-- 1921-10-31 Suure-Jaani P-T Jaoskonna asukoht
Waksali 1 /
Tallinna 9. Endine Mart Univeri maja.
(Põhiplaam 1 cm = 2 m. Eesti Riigiarhiiv Fond 54.5.696
1918-11-26 Suure-Jaani Postkontori ”Sünnitunnistus”.
(Eesti Riigiarhiiv Fond 54.2.483)
1918-12-01
Postimaks tasutud sularahas. Postkaart Viljandi. Suure-Jaani ajutine
kalendertempel
Eesti
Vabariigi postkontor Suure-Jaanis kutsuti ellu 22. novembril ja avati
rahvale 29. novembril 1918. Viljandis oli postkontor avatud juba 21.
novembril. See nähtub Hurt/Ojaste “EESTI
* Estonia * Philately & Postal History Handbook”
(Göteborg, 1986) veergudelt. Viljandi maakonna postkontorite
ellukutsujaks oli Eesti Ajutise Posti-telegrafivalitsuse instruktor D.
Pull.
POSTIVEDU
OLUSTVERE JAAMA JA SUURE-JAANI VAHEL 1910-1944
Seoses
Suure-Jaani postijaoskonna ellukutsumisega 3. jaanuaril 1910 langes
sellele kohustus postiveoks Olustverest Suure-Jaani. Ülevenemaalisest
Postinimestikust 1. november 1915 nähtub, et Suure-Jaani postijaoskond
vahetas üks kord päevas posti Olustvere raudteejaamas postivaguniga nr.
239/240 (Tallinn – Mõisaküla liin). (Vaata: Elmar Ojaste ”Postiasutused kodumaal 1915-11-01”.
Eesti Filatelist nr.22-23 – 1978, Göteborg).
Aastal
1918 osutus see kohustus vastavatud Eesti Vabariigi
postiasutusele - tingitud sõjaolukorrast ja järjest
suurenevat
inflatsioonist – väga raskeks täita. Toonastest dokumentidest nähtub,
et postivedajad Suure-Jaani ja Olustvere vahel (5,5 km), kus vahetati
posti postvagunitega Tallinn – Pärnu (hiljem Tallinn – Viljandi)
liinil, vaheldusid tihti ja nõudsid suuremat tasu.
Toimikutest
nähtuvad järgmised postivedajad: Jaan Hunt 1918/19; Johan Leis 1919;
Jüri Loim 1919/20; Mihkel Koff 1920; Oskar Simonlatser 1920; Ann Meokas
1921—1923; Postiljonid Feldmann ja Põdder pidid tihti lisatööna neid
ülesandeid täitma; Suure-Jaani postkontor oma kirjaga nr. 1431 21.
septembrist 1922 teatab Posti Peavalitsusele: ”Suure-Jaani
Postkontor vahetab posti P.V Tallinn – Pärnu – 1 kord päevas, Olustvere
agentuuriga – 1 kord päevas kell ½18 ja Kaansoo agentuuruga – 2 korda
nädalas.” 1. mail 1923 avati Ängi mõisas hobupostijaam
(omanik
Jaan Kurrik), mis võttis üle postiveo nii Suure-Jaani postkontori,
selle agentuuride kui ka Olustvere raudteejaama vahel. Samuti avati
(omanik Hans Köst) 12. juunil 1930 autobussiliini Viljandi – Vastemõisa
- Suure-Jaani – Vana-Vändra vahel ja see võttis üle posti veo Kaansoo
agentuuri, mida varem oli korraldanud Vastemõisa vallavalitsus, kuna
vallamaja asus Kaansoo külas. Seoses suure valdade reformiga 1.
aprillil 1939 viidi Vastemõisa valla keskus üle Vastemõisa alevikku,
kus juba 20. mail 1924 oli avatud postiagentuur.
Karl Reimanni
maja, Tallinna tänav 1. Siin asus 9. detsembrist 1899 kuni 15. juulini
1900 Posti-Telegraafi abijaoskond.
Hiljem autobussijaam. Siit, turuplatsi ääres asuva maja
juurest, on suurejaanilastel kõikidel aegadel alanud reisutee
”laia maailma”.
(Tundmatu autori foto, umbes, 1890)
Liht-
ja tähtpakkide vastuvõtmine Suure-Jaani postkontoris avati 1,
veebruaril 1919. Kaubaliikluse soodustamiseks avati aastal 1935
Suure-Jaani postkontoris (Jaama tänav nr.7) Riigiraudtee kauba- ja
pagasiveoabikontor.
KIRJA-
JA POSTITALUD EESTIS 1918-1944
Suurem
osa Eesti elanikkonnast elas vaadeldaval perioodil
maal.
väljaspool linnu ja suuremaid asulaid. Rahvaloenduste andmeil:
1922 71,5 % ja 1934 67,7 %. Seepärast on arusaadav,
et
Eesti postivõimud on kõigil aegadel püüdnud postiolusid maal parandada.
Teedeministeerium
asus 1923 Sise- ja Põllumajandusministeeriumi abil looma
hobupostijaamade võrku. Neid avati 1923—1924 kokku 182. Kui
postitraktid olid korraldatud, asus Teedeministeeriumi inspektor Gustav
Jallajas looma ajakohast postijaotusvõrku. Ta kirjutab 12. märtsil 1923
Põllutööministrile (ärakiri Siseministrile): „Postiametkonna ülesanne
tulevikus on oma asja nõnda korraldada, et iga päev igas külas,
vähemalt igas vallas, igaüks oma posti kätte võiks saada.” See ülesanne
tuli tal endal viia ellu, kuna ta määrati 3. septembril 1924 Eesti
Postivalitsuse ülemaks. Ta esitas teesi, mida ta sihikindlalt asus
realiseerima. Selle kohaselt peaks postiasutuste võrk Eestis olema:
2500 kirjatalu või postitalu, rajooniga
umbes 13 km², mille raadius on 2 km,
600 postiagentuuri, rajooniga umbes 52
km², mille raadius 4 km,
120 postkontorit, rajooniga umbes 310
km², mille raadius 9 km.
Suures
laastus oli see eesmärk aastaks 1930 saavutatud. Jätkati ometi
postiasutuste võrgu väljaehitamist, seda peaasjalikult kirja- ja
postitalude arvu suurendamise teel.
| Postiasutuse
liik -- Type of PO
|
1917 |
1920 |
1925 |
1930 |
1935 |
1940 |
| Postkontorid
-- POs |
42 |
107 |
124 |
119 |
123 |
122 |
Postijaoskonnad
-- Deputy POs
(neist maal -- of these in rural areas) |
155
(35) |
- |
- |
- |
- |
- |
| Postiagentuurid
-- Postal agencies |
45 |
30 |
251 |
618 |
606 |
604 |
Kirja-
ja postitalud -- Postal
farms
Erapostkaste postitraktide ääres
Private
mailboxes at postal routes |
- |
81 |
315 |
2147 |
2931 |
3000
525 |
Postiasutuste
arvuline areng Eestis 1917-1940 - see oli
pöördvõrdeline tänapäevasele
Põhiline
ühik selles postijaotussüsteemis oli kirjatalu, kui riigi
poolt
oli sinna paigutatud ka avalik telefoni kõnepunkt, siis
nimetati
seda postitalu. Seal asus peale korralise postkasti ka Postitalituse
jooniste järgi valmistatud külapostkast, mida nimetati „Kirjade
nimekastide kapp”, millel oli 20-30 lukustatavat sahtlit (suurus 15 x
20 cm). Tagakülg koosnes ühest luugist, mille kaudu postitalunik jaotas
postisaadetised vastavatesse sahtlitesse.
Võlli postitalu asus toonases Taevere vallas ja
allus Suure-Jaani postkontorile. Postitalunik oli
veskiomanik Jaan Kundla (Kraut) (1909—1978).
(Foto:
Kundla perearhiiv, ca 1935)
|
|
1931-03-14
”Sakala” Rahvaalgatus Võlli
postitalu postiagentuuriks muutmiseks.
Enne
II Maailmasõda oli Eesti Vabariigis vallaomavalitsustel
ja
ka rahvaalgatuslikult võimalik alustada postitalude ja postiagentuuride
avamist ning ümberkorraldamist. Nagu ”Sakala” sõnumist nähtub taotlesid
Võlli elanikud oma postitalu postiagentuuriks ümberkorraldamist. Kuigi
algatust toetas ka Suure-Jaani postkontori ülem Johann Lainas, luhtus
see algatus, kuna Viljandi postkontori ülem ei olnud nõus
postiveotrakte muutma.
Lemmjõel asunud
Võlli sae- ja jahuveski omaniku Jaan Kundla-Kraut (1909—1978)
järeltulejad on paigutanud
veski (ka postitalu) varemetele vana veskikivi,
suure hammasratta ja vastava tekstiga tahvli.
See on ainuke teadaolev mälestustähis, mis on rajatud ühe
postitalu meenutamiseks.
(Foto: Jaan
Nikker, 2005)
Suure-Jaani
Postkontor 1921-11-01 kuni 2000-11-30
Jaama (Waksali) tänav 7 (endine 5)
(Foto: Postimuuseum, 1998)
Suure-Jaani
Postkontor alates 2006-09-30 Pärnu maantee nr. 3
(Foto/Photograph: Jaan Nikker, 2008).
POSTIVEO KORRALDUS 1945 JA
HILJEM
Nõukogude
korra algaastatel, kuni nn haldusreformini, mis teostati 26. septembril
1950 toimus postivedu ja kirjakandjate töö endise korra kohaselt.
Mainitud reform tõi kaasa, et moodustati Suure-Jaani rajoon ja seega ka
rajoonisidekontor. Kirikukihelkonnaga võrreldes haaras rajoon ka Võhma,
endise Kõo valla.ja ka Pilistvere ümbruse. Suure-Jaani rajoon püsis
kuni 24. jaanuarini 1959, mil see liideti Viljandi rajooniga.
Vaatleme lähemalt kuidas oli korraldatud postivedu Suure-Jaani
sidekontoris 1945nda aasta märtsikuus.
| Postitrakt |
Postivedaja |
Rubla
kuus |
| Suure-Jaani – Ängi – Jaburi – Kassi -
Undisaare |
Maria Sindi |
90:- |
| Suure-Jaani – Olustvere raudteejaam |
Daysi Reimann |
130:- |
| Aimla – Aimla metskond – Tääksi |
Jüri Reismann |
225:- |
| Tääksi - Olustvere |
Jaan Lohk |
200:- |
| Jälevere - Vihiküla |
Jüri Reinsalu |
43:- |
| Suure-Jaani –
Vastemõisa (Laialikandes oli kaks trakti) |
Liisi Kuldkepp |
149:- |
| Suure-Jaani –
Vastemõisa (Laialikandes oli kaks trakti) |
Liisi Jaagur |
149:- |
| Taevere asundus – Suure-Jaani |
Marie Ander |
52:- |
| Navesti – Reegoldi - Olustvere |
Marta Viljamaa |
100:- |
Haldusreformiga
läks postilaialikande kohustus üle kolhoosidele, sohvoosidele jm.
Suure-Jaani Rajooni Sidekontor nõudis neilt postileviplaani esitamist,
et neid kinnitada. Allpool Lahmuse sohvoosi poolt esitatud
postileviskeem Jäleveres.
1957-06-19
Suure-Jaani Rajooni Sidekontori nõudel Jälevere Sidejaoskonna
poolt esitatud plaan. Kolmnurk märgib asustatud punkti; ülemine number
märgib perede arvu, alumine vahetrakti pikkust kilomeetrites.
POSTIVEO
KORRALDUS ALATES 1991
Riiklik
ettevõte Eesti Post moodustati seoses Eesti Sideministeeriumi
likvideerimisega 1. juunil 1991. Siis loodi kaks eraldi ettevõtet: RE
Eesti Post ja RE Eesti Telekommunikatsioonid.
RE Eesti Posti
haldusalasse langesid töötavad sidekontorid, sidejaoskonnad
ja
postiveo ning laialikande korraldamine. Transport oli toona
korraldatud autotraspordina ja Viljandimaa Sideõlm moodustas 1. juunil
1991 kuus postitrakti. Neist vaatleme siinkohal lähemalt trakti nr. 3:
Viljandi
– Vastemõisa – Suure-Jaani ringtrakt pikkusega 101 km.
Selle
trakti abil said posti järgmised sidejaoskonnad: Savikoti – Vastemõisa
– Kildu – Sürgavere – Suure-Jaani – Vihi – Olustvere – Tääksi – Aimla
ja Saarepeedi.
Viljandi
– Vastemõisa – Suure-Jaani circular route of 101 km
This
route served the following post offices: Savikoti – Vastemõisa – Kildu
– Sürgavere – Suure-Jaani – Vihi – Olustvere – Tääksi – Aimla ja
Saarepeedi.
1.juuniks 2001 oli postivedu sellel traktil vähe muutunud:
Kaart ja andmed pärinevad Kaljula Saare artiklist ”Viljandimaa postikorralduse
areng aastatel 1994—2001” Eesti Filatelist nr.
39 – 2005, (Tallinn, 2005)
1991-08-02
kell 11:20 Suure-Jaanist Viljandi saadetud posti saatekiri
POSTI SIHTNUMBRID
SUURE-JAANI POSTKONTOR -- 71501
Nõukogude
Liidu postipiirkonnas võeti 1970ndatel aastatel kasutusele
kuuekohalised postinumbrid. Suure-Jaani ümbruse toonased postinumbrid
on näha tabelis ”Suure-Jaani
kodukandi postiasutused 1944-09-25—2009-12-31”.
1992 muutis RE Eesti Post need numbrid neljakohaliseks asendades kaks
esimest numbrit koodiga EE. Augustis 1998 võeti kasutusele uus – AS
Rootsi Posti abiga koostatud – viiekohaline postinumbrite süsteem, mis
kehtib jatkuvalt.
Allpool on väljavõte trükisest “Eesti
Vabariigi posti sihtnumbrite teatmik” (Tallinn, 2006).
Suure-Jaani
Postkontor teenindab tänapäeval ka ümbruskonna külasid, kus on
kasutusel järgnevad postinumbrid:
| Küla |
Postinumber |
Küla |
Postinumber |
| Arjadi |
71505 |
Nuutre |
71503 |
| Jälevere |
71407 |
Põhjaka |
71410 |
| Karjasoo |
71408 |
Päraküla |
71513 |
| Kibura |
71506 |
Rääka |
71409 |
| Kootsi |
71411 |
Taevere |
71510 |
| Kõidama |
71504 |
Tällevere |
71511 |
| Lahmuse |
71412 |
Vihi |
71402 |
| Lõhavere |
71209 |
Võlli |
71512 |
|
|
Ängi |
71507 |
TELEGRAAF -- TELEFON
Nagu
eelpool mainitud avati Suure-Jaanis Viljandile alluv posti-telegraafi
abijaoskond juba 11. augustist 1894, mis asus kihelkonnakoolimajas
Viljandi (nüüd Köleri) tänav 1. Peale selle hoone põlemist 8.
detsembril 1899 viidi see asutus üle Karl Reimanni majja Tallinna tänav
1. Suure-Jaani Posti-Telegraafi abijaoskond lõpetas oma
tegevusi
15. juulil 1900, mil see raudteejaama avamise tõttu viidi üle
Olustverre. Seal rajati siis ka telefonikeskjaam.
1919.
aastal võtsid postivõimud kavasse ka selle ületoomise
Suure-Jaani. Sellega ei tahtnud esialgu
nõustuda
Suure-Jaani Posti-telegraafi kontor. Oma kirjas nr. 252 13. aprillil
1919 Postivalitsusele kurdab Fritz Aule: ”1)
Olustvere telefoni keskjaama ületoomisega Suure-Jaani postkontorisse on
võimata praeguse teenijate koguga tööd ära jagada…. 4)
Telefoni
keskjaama teenijal tuleb iga ööpäeva jooksul 20 tundi telefoni juures
ühendusi anda; teisi teenijaid ei ole võimalik telefoni juure panna. …
Ülaltoodud põhjusel palun minu juhatuse alla usaldatud kontori
teenijate arv võimalikult kohe ühe ametnikuga suurendada.”
Näib, et asjad liikusid toona kiiresti. Juba sama aasta 1. maist asub
4. järgu posti-telefoni ametnikuna tööle Frieda Kübar (* 1895-07-10).
Suure-Jaani Postkontor võis oma nurgatemplisse lisada teise T. – Seega
Posti-Telegraafi-Telefoni kontor.
Siinkohal võiks täheldada,
et telegraaf on vanem sidevahend kui telefon. Nii elekter kui selle
alusel töötav telegraaf olid 1800-1900 sajandivahetusel edumeelse
nooruse eriliseks huviobjaktiks. Nii kirjutab Suure-Jaani
P-T-Kontori ametnik Evald Balk (1890--1924) ühes dateerimata
selgituses, mis on lisatud tema teenistustoimikule: ”Mind
huvitas juba väiksest peale elektrotehnika ning ehitasin oma tuppa
möödunud 1912. aastal valgustusseadme. Härra ülem Parikas, kes seda
nägi, tundis seadme vastu suurt huvi. Kuna minu tuba asetses
kontori kõrval, millega oli koos valveruum teistele, posteljonidele ja
valvuritele, siis nendel oli võimalik mõnikord selle kaudu saadetisi
läbi valgustada.”
Elektri-mees Balk paigutati 1.
septembrist 1914 ümber Tallinna Peatelegraafikontorisse, kus tema
oskusi nähtavasti rohkem vajati.
Tallinna aadressraamat &
andmeil Eesti telefoniabonendid – „Ravo” 1924
(Väljavõte)
|
Telefoniabonentide
nimekiri
1. veebruar 1939 – Suure-Jaani
(Väljavõte)
|
Avaldatud:
Eesti Filatelist nr 41, 2009
<<< artiklite
nimekiri
<<< viki.filateelia.ee:
Suure-Jaani
|
