autor: Risto-Pearu Koovit

Aasta 491 m.a.j. ja keiser Anastasius I (491-518 m.a.j.) on need kriteeriumid, millest nii ajaloolased kui ka numismaatikud alustavad Bütsantsi keiserliku müntimise ajaarvamist. See ei tähenda, et Konstantinoopoli või muud Rooma impeeriumi ida osa vermimiskojad käivitusid just sellel aastal, kaugel sellest! Hilisema Ida-Rooma riigi ja veel hilisema Bütsantsi keisririigi geograafilistel aladel vermiti münte juba kuulsa Kroisose aegadest, kuid Anastasiuse rahareformi loetakse üheselt selleks 0-punktiks, mil Bütsantsi mündid vahetasid välja hilis-Rooma omad. Eelmäng selleks sündmuseks toimus juba Constantine Suure ajal, kuid vaadeldes Anastasiuse ja ka Constantine reforme ei saa me ignoreerida varasemaid sündmusi.

Aastaks 270 m.a.j. oli Rooma majandus ning rahandus ja sellega seoses ka müntimine jõudnud sügavasse kriisi. Antonianused(1), mis siiani moodustasid põhilise ringluses oleva raha massi ja mis idee järgi pidid olema puhtast hõbedast, olid muutunud hõbetatud pronks- ja vaskmüntideks -kusjuures vaevu hõbetatud ja äärmiselt viletsalt vermitud isenditeks. Viimased viiskümmend aastat oli toimunud pidev võimu usurpeerimine isehakanud keisrite poolt, ja oma nõuet purpurile ei saanud ju toimetada ilma oma vermimiskodade loomiseta – suured armeed nõudsid üha suuremates kogustes raha. Impeeriumi hõbedavarud aga olid III sajandi keskpaigaks pea ammendunud.
Valeriani (253-269 ) valitsemisaja alguseks sisaldas antonianus vaevalt 20-40% hõbedat, peale Valeriani langemist Sassaniitite kätte asus tema poeg ja kaasimperaator Gallienus vermima antonianuseid, milledel puudus hõbeda sisaldus sootumaks, tegu oli pronksmüntidega milliste pinnad kaeti spetsiaaltehnikat kasutates hõbedaga. Gallienus sattus leitud “rahapajast” nii vaimustusse, et tema vermimiskojad olevat mõnedel andmetel olnud suutelised vermima kuni miljon münti päevas!
Selline anarhia pidid varem või hiljem mõjutama seni stabiilselt püsinud kuldmündi “aureus” väärtust ja kaalu. Trebonianus Gallus (251-253 ) võttis asja käsile ning senise 7.85 grammise mündi asemel esitles kahte uut: nn kerget ja rasket aureust, esimese kaal oli sealjuures 3.50 grammi ning teisel 5.85 grammi. Valerian omaltpoolt vähendas (alates 253) aureuse kulla sisaldust, viies senise c.98-99% puhtuse 88%le, kusjuures mõned mündid võivad sisaldada isegi vaevalt 70% kulda! Valeriani ja Gallienuse ühisvalitsuse ajal läks asi hulluks ka kaaludega, erinevate aureuste kaalud võivad tollest perioodist kõikuda 2 grammist 6 grammini! Põhimõtteliselt kadus Rooma keskvõimu fiskaalne usaldatavus täiesti ning paljude regioonide kaupa pöörduti tagasi naturaal- ning bartermajanduse juurde. Mingil määral võiks paralleele tõmmata I maailmasõja-järgsete 20ndate aastatega Saksamaal.

aastatel 241-243 Roomas vermitud Gordianuse (238-244)
puhas hõbeantonianus 22.5 mm/4.59 gr

Aastatel 270-275 saabus Aureliani valitsusajal impeeriumile suhteliselt lühiajaline stabiilsuse periood, mis koheselt kajastus ka müntides. Aurelian taastas 98-99% kulla sisalduse aureuses, keskmine kaal tõusis mündil 6.5 grammini ning raske-aureuse kaal viidi c.8.25 grammini. On levinud spekulatsioon, et Aurelian viis sisse ka süsteemi, mis lubas kõikumist mündi ostujõu ning kulla väärtuse vahel, kuid sellele ei ole ühest kinnitust. Kõige märgatavam reform toimus antonianustega, Gallienuse valituse ajal pronksmündiks muutunud mündil garanteeriti 5%ne hõbeda sisaldus, milline märgiti müntidele kas siis ladina (XXI) või kreeka numbritega (KA) – näitamaks pronksi-hõbeda suhet 20:1. Taastati ka vermimise kvaliteet, mündid väljusid töökodadest kunstipäraselt töödelduna, sügavate reljeefidega ning korraliku täisreversi ja -aversiga. Numismaatikud kustuvad mõnikord neid Aurelianuse antonianuseid ka aurelianusteks. Samuti alustati vahepeal sajandiks kadunud denariuste (ennem kadumist 3.8 grammine ja 19 mm hõbedast münt võrdus 16 assiga) taasvermimist, tehes neid nüüd küll ainult pronksist.
Nagu märkate ei eksisteerinud puhtast hõbedast münte ning selgitus võib olla vaid ühene - puudus vajalik kogus kallihinnalist metalli!

Maximus Hereculius (286-305 ja 306-308) pronks antonianus
enne Diocletia reformi c.286-300, Ticinumi töökoda 22.87 mm/3.3 gr

Kuigi rahanduslikult ja majanduslikult tundus riiklus hetkeks enam vähem kindlustatuna, ei suutnud ka Aurelius täielikult välistada provintsides toimuvaid isehakanute väljaastumisi, stabiilsus poliitilises elus saavutati alles Diocletia (284-305) ajal, mil viimase poolt juurutati uus valitsemise vorm nn. neliksüsteem ehk tetrarchi – riiki valitsesid kaks vanemat valitsejat tiitliga Augustus ning kaks nooremat abivalitsejat tiitliga Caesar. Kuigi vaevalt dekaadi eksisteerinud rahasüsteem töötas, leidis vastne keiser, et see vajab uut reformi. 294 – 305 aastani viidi läbi hulk muudatusi: alguseks fikseeriti aureuse kaaluks 5.3 grammi (kuigi leidub ka 4.6 grammiseid münte oli neid ringluses väga vähe). Diocletiat võib seostada ka kuldmündi uue nimega – solidus (ld.k.”puhas”; samas kui aureus tähendas ld.k vaid “kuldset”) – kuid numismaatikud eelistavad siiski hilisemat valitsejat Constantinus Suurt näha uue nime kasutuselevõtjana. Täienduseks aureusele (seis hõbedaga oli riigis paranenud) alustati puhtast hõbedast (98-99%) müntide – argentus (ld.k.“hõbe”) – vermimist, mille turuväärtus, erinevalt aureustest fikseeriti 50% kõrgemaks, kui mündis sisalduv hõbeda kogus. Kahjuks lakkas nende vermimine puhtast hõbedast keisri valisemisaja lõpuks – seda väidetavalt inflatsiooni tõttu (kasutatav hõbeda omahind ületas mündi ostujõu). Kuid suurim reform toimus 5%lise hõbadasisaldusega pronksmüntidega, millised 25 eelnenud aasta inflatsiooni tõttu “kasvasid” ühe korraga 10 grammisteks müntideks diameetriga 28 mm (võrreldes Aureliani 3.5-4 grammi ja c.20 mm antonianustega). Ja jällegi ei tea me nende uute müntide kaasaegset nimetust – tinglikult nimetatakse neid vahel follideks (pitseeritud rahaveokottide järgi), kuid tegelikult kasutati ühiku nime “folli” esimest korda 149 aastat hiljem. Nn. follidega paralleelselt olid käibel endiseid antonianuseid meenutavad pronksmündid (nimetatud tinglikult “radiaalseteks”, mündil kujutatud kiirtega kroonitud imperaatori portree tõttu – ingl.keeles radiate), millised ei sisaldanud kübetki hõbedat.

Diocletia süsteem muutus standartseks kogu tolleaegse keisririigi territooriumil, lõpetades senini idaprovintsides eksisteerinud iseseisva ja kohalikult käibinud nn. kreeka müntimise (näiteks Egiptus) praktika.

Diocletia reformijärgne folli 294-295, Cyzicuse töökoda 28 mm/9.6 gr

Diocletia hõbeargentus, Antiookia töökoda 297 18.9 mm/3.24 gr

Peale Diocletia loobumist (305 ) võimust, puhkesid uued rahutused võimu jagamisel tema järglaste vahel – enne Constantine Suure lõplikku võitu (324) jõudis võimu maitsta vähemalt 11 keisrit ja keisrikest! Võimuvõitlus viis uuesti õitsele inflatsiooni, 313 aasta lõpuks oli 5% hõbeda sisaldus pronks follides kahanenud 1%ni (kui sedagi), müntide kaal kahanes aga 3.5 grammini.
25. juulil 306. aastal kuulutasid sõdurid oma isa surivoodi juures Yorkis Augustuseks mehe nimega Constantine I (306-337). Kõige muu tehtud töö hulgas, mille tõttu teda hiljem Suureks nimetama hakati, viis ta läbi järjekordse rahareformi. Seekordne väärismetallist müntide reform lõi aluse süsteemile, millest osa pidas vastu kuni VII sajandini. Erinevalt eelkäijatest, arvestas keiser nii muutuvat Rooma majandust kui ka paratamatut inflatsiooni. Esiteks loobus ta aureusest, vahetades selle välja tunduvalt kergema (16.7% vähem) 4.5 grammise mündi – solidus nomisma – vastu. Teiseks jagunes solidus omakorda väiksemateks kuldmüntideks: 2.25 grammiseks semissiseks ja c.1.6 grammiseks scripulumiks. Kõike kolme tüüpi (ja eriti kahte vähemat nominaali) kuldmünte vermiti suurtes kogustes, vahetamaks välja sõdurite, linnade elanikkonna ja maaomanike käes olevat pronksrahade massi. Effekt saavutamaks keisri ja keskvalitsuse usaldusväärsuse kasvu oli kiire ja kindel – siin tasuks vast meenutada meilgi 1992 aastal toimunut. Lisaks kuldmüntidele hakkas Constantine vermima ka kahte hõbemünti: miliarense (4.5 grammi) ja siliqua (3.4 grammi), viimane neist oli kaalult pea sarnane Diocletia argentusega. Hõbemüntide väärtused seoti kuldsolidusega, sest selline tegevus lubas vähendada tulevaste inflatsioonide mõju. Kuna hõbemündid sellest ajast on küllalt haruldased, arvatakse, et neid vermiti piiratult ning eriti laia kasutamist nad ei leidnud. Arvatavasti vermiti eriti piiratud kogustes 13.5 grammiseid hõbemünte (medaljonid?) väärtusega 3 miliarense’t, millistega oletatavasti autasustati väljapaistvamaid sõdureid.

Ladina keeles tähendab sõna “siliqua” karaati, seega on üks solidus = 24 siliquat ehk 24 karaati

Constantine Suure poja Constantius II hõbesiliqua, Lugdunumi töökoda 19 mm/2.8 gr

Kui enne Constantine oli pronksil ja vasel põhinevatel müntidel mingisugunegi side väärismetallidest müntide väärtustega, siis katkestas tema reform selle järgnevaks 140 aastaks. Alguseks üritati pronksmüntides, mis kaalusid c.3 grammi viia hõbeda sisaldust 5%le, kuid pidev nominaalväärtuse alanemine sundis iga paari aasta järgi vermima uue välimuse (enamuses muutus revers), väiksema kaalu ja hõbedasisaldusega münte. 341-348 aastaks (ehk siis peale Constantine surma) saavutas see osa müntidest oma madalpunkti, mündid olid selleks hetkeks c.17 mm läbimõõduga kaaludes 1.5-2 grammi ja sisaldades 0% hõbedat.
Kuna pronksmüntide kaasaegsed nimetused tollest ajast on teadmata, kasutatakse numismaatikute seas nende identifitseerimiseks läbimõõdule vastavaid kombinatsioone AE1 (25 ja rohkem mm); AE2 (21-25 mm); AE3 (17-21mm) ja AE4 (vähem kui 17 mm). AE – on pronksi tähis.

Mainida tasuks kindlasti huvitavat fakti, et umbes IV sajandi teise poole lõpul hakkas ohtralt levima “ametlikult” võltsitud kuldmünte. Kuldmüntide kvaliteet oli selleks hetkeks halvenenud (arvatavasti oli tegu kullatagavarade vähenemisega) ning kõige “entusiastlikumad” võltsmüntide vermijad olid… ametlikud vermimiskojad. Nimelt hakkasid mõningad kohalikud ametnikud, lisaks ametlikult väljalastavatele ülekullatud-hõbetatud müntidele, valmistama maatrikseid müntidele, milliseid tohtis vermida vaid puhtast kullast. Hiljem vahetati maksudeks kogutud õige kuld võltsmaatriksite abil vermitute vastu, need omakorda jõudsid ka keskvalitsuse varakambritesse. Kõige naljakam oli asja juures, et keskvalitsusel ei jäänud algul muud üle kui..hakata kasutama samu võltsinguid! Lõpuks üritas Valentinian II (375-392 m.a.j.) asja parandada käsuga koondada pea kõik kuldmünte vermivad töökojad ühte kohta – Imperaatori residentsi (millises impeeriumi punktis see siis parajasti asus), samuti hakkati provintsidest makse nõudma kuldkangides. See põhjustas küllalt kiiresti erinevate ringlevate kuldmüntide kokkusulatamise ja nii imelik kui see ka pole, tänapäeva numismaatikute suurima tänu – tollest ajast pärit kuldmünte leitakse tavaliselt suurte hordidena ja eriti heas seisukorras! Võltsimine aga jätkus ka edaspidi, mille tunnistajaks minugi kogus olevad hilisemast ajast pärit “ametlikud” võltsingud.

Üldiselt aga pärast Constantine I valitsusaega ei võetud ette suuremaid kardinaalseid reforme, vaid 383 aastal lasi Theodosius I (379-395) välja uue kuldmündi, täpselt ühe kolmandiku soliduse väärtusest, mis nagu arvata võite sai nimeks – tremissis (c.1.5 grammi). See münt vahetas välja kullast scripulumi ning nüüdsest jagunes solidus loogiliselt semissiseks ja tremissiseks.

Nende 160 aasta jooksul, mis lahutavad meid Anastasius I võimuletulekust aastal 491, elas impeerium läbi nii jagunemise Ida-ja Lääneosaks kui ka muidugi Suure Rahvasterändega seotud barbarite invansioonid üle kogu impeeriumi. Idapoolne osa suutis segastest aegadest väljuda suuresti tänu Theodosius II (408-450) valitsusaja stabiilsusele, Leo I (457-474) ja Zeno (474-492) pingutustele ning Anastasius I valitsuse alguseks oli saavutatud teatav poliitiline rahunemine. Impeerium oli küll kaotanud osa Aafrikast, pea kõik valdused Euroopas, väljaarvatud osa Kreekast ja Balkanist. Pärsiast ähvardasid jätkuvalt sassaniidid, kuid Vahemere idaosa oli kindlalt impeeriumi poolrõngas. Constantine I finantssüsteemist oli järgi jäänud solidusel, semissisel ja tremissisel põhinev osa ning pisikene vaskmünt väärtusega 1/7200 solidust - kaaluga vähem kui 1 gramm. Kuldmüntide osa jäi samaks, küll aga viis Anastasius aastal 498 sisse uue süsteemi erinevatele pronksmüntidele – nummidele (kr.k.noummion - münt), milledest suurim oli väärtusega 40 nummit ja kandis nime folli(2); nummused jagunesid peale 40 nummist (tähis mündil “M” näitab numbrit kreeka keeles) veel 20 nummiseks (tähis “K”), kümne nummiseks (tähis “I” ), viie nummiseks (tähis “E” ) ja nummiseks (tähis “A” ). Kaalult suurim folli kaalus algul c.9.34 grammi kasvades, siis c.19 grammini, läbimõõdus varieerudes saavutades folli vahepeal suuruse kuni 35 millimeetrit!

Justian I (527-565) aegne pentanummi, Antiookia töökoda 8mm/ 1.1 gr
Mündi reversil on näha täht E ja… paganlik jumalanna Tyche, mille olemasolu VI sajandi kristlasest keisri mündil on üllatav

Anastasiuse reform ei käsitlenud hõbedast münte, üldse mängis hõbe kuni VI sajandini teisejärgulist rolli. Teda ei seotud enam eksisteerivate süsteemidega ning kasutati vastavalt reaalsele hõbeda kaalule. Sel ajal ei saanud juttugi olla hõbedavarude vähesusest, kuid arvatavasti oli kulla-hõbeda suhe sellel ajal tugevalt hõbeda kahjuks, mis omakorda teeb meid, numismaatikuid õnnelikuks, kui omame sellist haruldlust! Hõbedat vermiti siiski jätkuvalt Itaalias (ostrogootide võimu aladel) ning Põhja-Aafrikas (vandaalid), mistõttu Justinianus I (527-565) vallutuste järgselt sealsed vermimiskojad (näiteks Kartaago ja Ravenna) jätkasid hõbeda vermimist nüüd juba Bütsantsi võimu all. Aastal 615 oli Heraclius (610-640) sunnitud sõjaõhtul Pärsiaga võõrandama kirikute hõbeda Konstantinoopolis, vermimaks uusi 6.84 grammiseid(3) hõbedast münte – hexagramme.

Heracliuse hexagramm, Konstantinoopoli töökoda 615-638

Kuigi ka keisri järglased jätkasid hexagrammide vermimist, kadusid need siiski sajandi lõpuks täiesti käibelt ning impeerium oli tagasi kuld-vask süsteemil.
Alles aastal 720 pöördus keiser Leo III (717-741) koos pojast kaasvalitseja Constantine V-ga (741-775) tagasi hõbedavermimise juurde. Uus hõbemünt kandis küllaltki sarnast nime kunagise varasema mündiga – milaresion. Münt oli tunduvalt õhem ja laiem kui heksagramm ja on otseselt saanud mõjutusi araabia dirhemilt. Nagu ka araabia müntidel, puudusid valitseija portreed, oli vaid rist ja lakooniline tekst valitsejate nimede ning tiitlitega. Esimesed sada aastat oli tegu puhtalt “propaganda” -mündiga, münte vermiti kaasvalitsejate määramisel ning puuduvad ainult ühte valitsejat kujutavad mündid. Alles Theophiluse (829-842) ajast algas taas kolmele metallile baseeruv süsteem ning mündid löödi vaid ühe valitseja nimega.

meilgi nii tavalised Araabia dirhemid olid eeskujuks milaresionite vermimisel “1001 öö” loost tuntud Harun al Rashidi 805. aasta dirhem, Bagdadi töökoda 21 mm/2.91 gr

Basil I (867-886) aegne hõbe milaresion, arvatavasti on selle huvitava eksemplari autoriks mitteametlik mündikoda või on tegu Araabia dirhemist ümber löödud mündiga (tähed tekstis on näiteks tagurtpidi – tavaliselt viide imitatsioonile)

Võrdluseks sama münt teisest kolleksioonist

Peale taastekkinud, kadunud ja uuesti tekkinud hõbedavermimist jäi süsteem üldises mõttes muutumatuks kuni Alexius I Komnenuse (1081-1118) reformini. Käibelt kadusid semissis ja tremissis (Leo III 717-741 ajal), mida hiljem vaid väikestes kogustes tseremoniaalsetel eesmärkidel vermiti. Samuti tegid mündid läbi mõningaid väliseid muutuseid – näiteks Jeesuse kuju müntidel esimest korda Justinianus II (685-695 ja 705-711) ajal. Hiljem pärast nn. “ikoonisõda” kinnistus see standardiks Leo VI ajast (886-912) või nn. “anonüümsete” follide ajajärk 969 – 1092, mil tavaliste follidega paraleelselt vermiti religiooseid münte, millistel puudus igasugune vihje valitsejale ning, mis jäid käibele ka peale ühe või teise valitseja surma. Kuni XI sajandini neljanda veerandini suutis Bütsants vaatamata suurematele või väiksematele probleemidele jääda iseendaks – ehk Suureks Rooma Riigiks ja kogu Euroopa keskpunktiks (ise pidasid nad ennast pigem roomlasteks kui kreeklasteks), kuid Michael IV valitsemisajast (1034-1041) oleme me tunnistajaks kogu riigi allakäigule, mis müntides eriti selgelt väljendub. Michael IV - endine rahavahetaja muideks, kellest usutakse, et ta oli seotud ka väärraha vermimisega - vähendas müntide kulla sisaldust, seni puhtale kullale baseeruvas soliduses c.70%le . Sama sajandi 70ndateks aastateks (seotud otseselt Bütsantsi kaotusega Manzikerti lahingus 1071) oli kuld soliduse/nomisma puhtus vähenenud 8 karaadile 24 asemel. Huvitav on ka fakt, et umbes Michael IV ja Constantine IX valitsuse ajal (1042-1055) alustati nn “kauss-rahade” vermimist. Miks selline omapärane stiil tekkis, ei ole üheselt selge. Osa ajaloolasi arvab, et alguses pidi “kauss” eristama seda, et tegu on väiksema kullasisaldusega (histamenon *) mündiga, kuid teine osa ajaloolasi peavad seda vaid moeröögatuseks, mis hiljem normiks sai…mine ja võta kinni!
1080. aastal lasi tulevane Alexius I sulatada oma (või oleks õigem öelda eelmisele keisrile kuulunud) lauanõud, et maksta sõjaväele. Samal ajal olid kuldmündid vaid nimeliselt kullast. Aasta hiljem krooniti 24 aastane nooruk keisriks ning vaatamata esialgsele kaotusele normannidele ning üha kasvavale türklaste ohule, suutis osav diplomaat ning valitseja viia riigi majanduse tõusuteele. Selle kinnituseks võib pidada 1092 toimunud rahareformi, millega taastati kuldmüntides ka kuld. Uued mündid said nimeks hyperpyra (kr.keeles super-puhas) - kulla sisaldus oli küll 20,5 karaati endise 24 asemel, kuid ka mündi kaal oli kõrgem. Järgmise suurusjärgu mündid sisaldasid kulda c.6-7 karaati, kaalusid c 4.5 grammi ning nende tegelik nimi ei ole meieni jõudnud. Küll aga teame me nende müntide hüüdnimesid olenevalt tüüpidest – nagu näiteks trikephala (kr.keeles “kolmpea” ), müntidel oleva kolme kujutise tõttu või hagiogeorgata (Püha Georg).
Tolleaegsete müntide nimed ja väärtused leiate järgnevast tabelist:

Alexius I valitsemine oli luigelauluks järgnevale sajandile, mis oma loogilisuses päädis 1203. – 1204. aastatel toimunud katastroofilise lõpuga IV Ristiretkega. Kuigi sündmused perioodil 1204-1261 (ehk nn Ladina Kuningriikide ajajärk) ei muutnud ülalmainitud rahasüsteemi, oli Euroopa keskpunkt igas aspektis, sealhulgas ka raha vermimises, Bütsantsist jäädavalt eemaldunud. Michael VIII Palaeologus (1259-1282), kes 1261 võttis tagasi trooni Konstantinoopolis, oli sunnitud vähendama kulla sisaldust 15 karaadini. Tema poeg Andronicus II (1282-1328) vähendas seda kuni 12 karaadini ning esitles uut hõbemünti basilicon (kr.k. keiserlik). See kopeeris otseselt Veneetsia tukatit. Aastatel 1330-1340, mil kogu Euroopa kannatas hõbedapuuduse all, muutus hõbemünt tunduvalt kergemaks (c.1.8 gr) ning kadus dekaad hiljem sootumaks. Kuldmüntide vermimise kvaliteet aga muutus samal ajal ääretult lohakaks ning kaaludelt erinevateks, mis paneb meid arvama, et kuldmüntide ostujõudu hinnati kaalumisega ja neid kasutati ainult suurte summade puhul. Hetkel tundub, et viimane Bütsantsi kuldmünt, kui selline, vermiti John V (1341-1391) ajal seoses tema poja John VI (1347-1352 ) saamisega kaasvalitsejaks ning edaspidi põhines Bütsantsi rahasüsteem ainult hõbedal. See tundub eriti paradoksaalne kui arvestada, et just sellel ajal hakati mujal Lääne-Euroopas massiliselt vermima kuldmünte.

Sajand, mis lahutas Bütsantsi traagilisest 1453 aastast, nägi kuidas nii majanduslikult kui ka poliitiliselt kunagi hiiglaslik – rääkimata geograafilisest suurusest – impeerium, sõna otsese mõttes kokku kuivas. John V ajast, mil hõbedakriis leevendus, jõuti viimaste uuendusteni, vermima hakati puhtast hõbedast stavratone (kr.k. rist) ja pool-stavratone, mis välimuselt otseselt kopeerisid Naapoli ja Provence’i topeltgigliatosid. Kuna hõbe võttis üle kuldmündi funktsioonid, tuli mündid vermida 8-9 grammised, ehk tunduvalt raskemad kui kunagi varem seda Bütsantsi ajaloos tehtud oli (ka Euroopas olid tolle aegsed hõbemündid tunduvalt kergemad). Samal ajal kasutati ka kahte sorti pronksmünte - tournesion (koopia denier tournois’ist frankide Kreekast) ja follaro, viimane 1 grammine münt meenutas ainult nime poolest kuulsat follit.

Hõbemüntide massilise vermimisega võime lugeda lõppenuks ka Bütsantsi mündivermimise ajaloo. Kuni 1974 aastani - mil leiti kaks pool-stavratat - jäi lahtiseks küsimus, kes vermis viimased Konstantinoopoli mündid. Senini arvati, et seda tegi John VIII (1423-1448) ja ei teatud tegelikult kas viimane keiser Constantine XI (1449-1453) jõudis hõbedat vermida (nagu kinnitasid piiramisel Konstantinoopolis viibinud kaasaegsed), kuid mainitud leid ning 1990 aastal leitud 19 hõbemünti kinnitavad, et ka viimasel nädalal ja juba piiramise ajal jätkas impeeriumi viimane vermimiskoda oma tööd. Pea millenium majanduslikku võimu, traditsioone, oskusi ja trende, mis lähtusid Bütsantsist, kuid mida tema eksistentsi paaril viimasel sajandil Euroopas kellelgi vaja ei läinud, jõudis oma viimase löögini.

John VIII aegne hõbestavraton Konstantinoopoli töökoda 23.4 mm/6.66 gr


Karl II Anjou (1285-1309) aegne hõbegigliato

MÄRKUSED:

(1) nagu ka paljud edaspidi kirjeldatud mündid on mündi kaasaegne nimetus teadmata, ja oma tingliku nime on ta saanud numismaatikute ringkonnas Caracalla Marcus Aurelius Antoninuse järgi, kes umbes 214 neid uusi puhtast hõbedast münte vermima asus

(2) seekord tolleaegne jälgitav nimetus

(3) 6 grammi = kr.keeles 6 grammata = hexagrammata

(4) standardi termin eraldamaks täiskaalulist münti alakaalulisest tetrateronist

Kasutatud kirjandus:
BYZANTINE COINAGE by Philip Grierson (Dumbarton Oaks 1999)
THE HANDBOOK OF ROMAN IMPERIAL COINS by David Van Meter (Laurion Press 1991, 1992, 2000)
BYZANTINE COINS AND THEIR VALUES David by R.Sear (Seaby Ltd.1987 repr.1994, 1996, 2000, 2002)
ROMAN IMPERIAL COINAGE (RIC) VIII edition
A BRIEF HISTORY OF BYZANTIUM by S.Vailhe

LISAPILDID:

Arcadiuse (383-408) aegne võltsitud ülekullatud hõbesolidus 20 mm /2.3 gr

Theodosius II (408-450) aegne pronksist ülekullatud solidus 20.45 mm/2 gr

Theodosius II ülaltoodud võltsingu originaalvariant solidusest; arvatavasti 443 aastast ja väljalaskest, millistega Theodosius samal aastal maksis hunn Attilale andamit 21 mm/4.45 gr

Justin II (565 -578) kerge 22 karaadine kuldsolidus, Theopolise (Antiookia) töökoda 20 mm/4.02 gr. selliste 20-22 silique väärtusega müntide olemasolu on siiani müsteerium, ise kaldun arvama, et selline 0.4-0.3 grammine “pettus” tasus end ära barbaritega kaubeldes või andamit makstes (10 000 solidust annab näiteks “kokkuhoiu” ligi 888 sisemaise soliduse ulatuses!)

Zeno teise valitsemisaja (476-491) kuldtremissis, Konstantinoopoli töökoda 14 mm/1.48 gr

Constans II (641-668) kuldsemissis, Konstantinoopoli töökoda 18.85 mm/2.1 gr

Anastasius I pärandus numismaatikutele: suur pronksist folli (40 nummit tähistab suur M), Konstantinoopoli töökoda 512–517 34.7 mm/18.36 gr
Anastasius I pärandas oma järglastele eeskujuliku majanduse ja ligi 145000 tonni kulda!

Michael VII (1071-1078) hõbemilaresion, Konstantinoopoli töökoda 21.2 mm/1.79 gr


nn anonüümne folli (tüüp D), arvatavasti Constantine IX ajast
kiri reversil: “Jeesus kuningate kuningas” (“ISXS bASILE bASIL”)

Constantine IX Monomachus, ( 1042- 1055 AD)
Kuldhistamenon nomisma üks esimesi nn. “kauss- rahasid “,
Konstantinoopoli töökoda 22 mm/4.38 gr

Nicephorus III, Botaniates (1078 - 1081) ainult 8 karaadiline kuldhistamenon nomisma, Konstantinoopoli töökoda 29.2 mm/4.3 gr

Just siis kui Bütsants vajas uut Alexius I, sai ta Alexius III (1195-1203). See puhtast hõbedast nomisma trachy aspron valmis Konstantinoopoli töökojas loetud aastad ennem saatuslikku 1204 aastat 28 mm/4.97 gr

Andronicus II (1282-1334) ja Michael IX (1294-1320) kujutav kuldhyperpyron nomisma