Rahvusvaheline Eesti Filatelistide Selts ESTONIA http://www.refs.ee/
tellis rahvusvahelise filateelianäituse EstEx 2018 puhul Minu Margi nr 0010782
Andrus Martini lahkel kaasabil saan tutvustada ka poogna päist (pilt vähendatuna):
Näituse korraldajad tegid ära suure töö. See oli Eesti margiajaloo suurim marginäitus, tänu korraldajatele. Küll aga on mul tõsiseid märkusi kohtunike tegevuse kohta.
Näitusel oli võimalik vaadata 22 erineva Otepää margi saamislugu. Ainust eksponaati maailmas, kus iga esitletud eksemplar on signeeritud.
Teiste väljapanekute hulgas esitleti Eesti margiajaloo vaieldamatult suurimat haruldust - 10-se õhuposti hammastatud nelikblokki keskelt perforeerimata vaheribaga. Samuti teisi haruldusi. Vaadates hindamistulemusi tekib küsimus, kuidas on selle eksponaadi puhul võimalik hinnata rariteetsust 20-st 14-ga ja teadmisi 35-st 25-ga?! Kui hinnatakse neid 70% rariteetseks, siis tekib küsimus - mida kohtunikud hindavad Eesti margiajaloos veel rariteetsemaks?
Täpselt sama kordus ka ühe 71 punkti tööga, kõik sellel ühel stendil olidki haruldused. Hinnatud oli rariteetsust 13-ga ja teamisi 25-ga. Tean,et nendes kogudes on väga palju haruldast materjali, mida me kõik peaksime nägema. Aga nüüd, vaevalt me üldse midagi näeme. Meie kohtunikud peaks Eesti haruldusi teadma ja ära ka tundma. Kus olid need teadmised toimunud näitusel? Kui meie kohtunikud neid ei leia, siis mina isiklikult näitan neile punast kaarti, pole enam 90-ndate alguse kohviaeg. Kui pole teadmisi, kullatakse eksponaat, kus polegi haruldusi, aga on aeg kullata.
Isiklike kogemuste põhjal mõned soovitused tulevastele tegijatele. Meie kohtunike praeguste veendumuste kohaselt ei sobi selleks, näiteks Rakvere ( kehtis 7 päeva, saaks teha 6 stendilise eksponaadi), Mõisaküla (13), Pärnu (10), Elva (21) Eesti Post 1919 (6 kuud) kuna kehtivusaeg oli liiga lühike ja tähtsus maailmamastaabis kohtunike mõistes seega olematu. Absurd. Aastaid tagasi nad nii ei arvanud, tegeleti kuldamisega. Sellise mõtteviisi muutuse eest teine punane kaart.
Kokkuvõtteks võib öelda, et näitusel perioodist 1918-1940 oli Eestist 3 tööd, kaks neist nulliti ära. Järgmisele näitusele nad tõenäoliselt ei tule. Milleks nähti sellist vaeva tipptasemel näituse korraldusega? Vaadata teiste riikide töid kust õppida on ainult kujundust ja esitlust, sel pole vähimatki mõtet. Nüüd pole enam kohtunikke ka. Siin saan aidata, tean vähemalt kolme Eesti markidega hästi kursis olevat inimest. Keegi pole nendest veel kohtunik olnud, aga kõik nad saaks väga hästi hakkama.
Lugupidamisega, Taavet Põld
