Elmar 0jaste

SÕJAMARGID EESTI VÄGEDE POOLT HÕIVATUD ALADEL A. 1919 (III)
(I osa ilmus Eesti Filatelist nr 12 - 1971 ja II osa Eesti Filatelist nr 13 - 1972 veergudel)

PIHKVA (PCKOB, Pleskau)

Ilmumisaeg: 1. august 1919 (Nr 5 - 10/5 kop. 15. august 1919)
Väljaandja: Pihkva postkontor. Loode-Armee posti- ja telegraafiosakonna korraldusel.
Margid: Kahe - või kolmerealine (Nr 5) must või punane (Nr 4) ületrükk Vene markidel (1909 resp. 1917 a. väljaanded).
Ületrükk tehti litograafilisel teel Pihkva maakonna litograafilises trükikojas (Zemskaja Litografija).
Tekst: Kiriku-slaavi tähestikus. Tõlge: Loode-Armee.

1.
  2 kop. roheline Hammastatud Tiraaz 9.000
2.
  3 kop. punane Lõigatud Tiraaz 10.000
3.
  5 kop. lilla Hammastatud Tiraaz 14.000
4.
  10 kop. tumesinine Hammastatud Tiraaz 8.400
5.
  10/5 kop. lilla Hammastatud Tiraaz 15.000
6.
  15 kop. lilla/sinine Hammastatud Tiraaz 7.600
7.
  20 kop. sinine/roosa Hammastatud Tiraaz 8.400
8.
  25 kop. roheline/lilla Hammastatud Tiraaz 5.800
9.
  50 kop. lilla/roheline Hammastatud Tiraaz 9.700
10.
  1 rubla pruun/oranz/pruun Hammastatud Tiraaz 8.850
11.
  3.50 rubla punane/roheline Lõigatud Tiraaz 3.200
12.
  5 rubla sinine/roheline Lõigatud Tiraaz 7.050
13.
  7 rubla roheline/roosa Lõigatud Tiraaz 1.000
14.
  10 rubla punane/kollane/hall Hammastatud Tiraaz 2.650

Pihkva vallutamiseks andis tõuke Eesti vägede Ülemjuhataja korraldus 16. mail 1919 2. diviisile: "Julgesti Peale tungida Pihkva ja Marienburgi sihis." Pihkva vallutati 2. diviisi ülema Polk. V. Puskari juhatuse all seisvate eesti väigede poolt 25. mail. Põhja Korpuse (Loode-Armee nimetus sel ajal) vaesalk saabus Pihkvasse 29. mail. Ülemjuhutaja poolt anti Pihkva linn Põhja Korpuse haldusse 31. mail. Kuid väesalga ülem Polk. S. Bulak-Balahhovitsi palvel jäeti Pihkvasse ka eesti väeosi ning määrati ametisse Eesti komandant alamkapten K. Riigov.

Kuigi algatus Pihkva ületrükkide valmistamiseks ei tulnud Eesti võimude poolt, nagid need margid ilmavalgust Eesti sõjavägede ülemjuhatuse jurisdiktsioonis. Seetõttu on meil põhjust nende saamislugu lähemalt vaadelda.

Pihkva ületrüki-väljaande kohta on levitatud palju erinevaid andmeid ja on lastud turule mitmesuguseid proovitrükke, käibeletulemata marke ja täielikke võltsinguid. Välismaa kataloogides on need margid tihti ühendatud kindral N. Judenitsi nimega. See seik aga näib olevat täiesti põhjendamatu. On ilmne, et Judenits, kes asus Loode-Armee juhi kohale alles 26. juulil 1919, ei teadnud midagi nende markide sünnist, kuna ta ei omanud mingit otsest võimu Pihkvas asuvate valgete vägede üle. Pihkva täielikuks peremeheks oli leedulasest agronoom, keda tunti ataman (polkovnik) Bulak-Balahhovitsi nime all. Too mees oli üks väheseid teovõimsaid ja populaarseid väejuhte vene valgete üksustes ja sarnuti oli ta üks väheseid nende seas, keda võis pidada Eesti sõjaväele ja vabariigile lojaalseks. Kuna ta ei olnud rojalist, tekkisid tal kohe lahkhelid Loode-Armee kõrgema juhtkonnaga. Bulak-Balahhovits tunnustas neid ainult selleks, et sealt kaudu saada relvastust ja toitaineid. Lõpuks püüdis Loode-Armee juhtkond Bulak-Balahhovitsi asendada kindral Arsenieviga. Kuid viimati nimetatul eiõnnestunud võtta korpuseülema kohta üle. Selles olukorras saatis Loode-Armee juhtkond 23. augustil Pihkvasse karistussalga Polk. B. Permikini juhtimisel, kes B-B-i vahistas ja tema staabiülema polk. Stojakini maha laskis. Eesti vägede kaasabilõnnestus aga B-B-il pääseda. Kuid tema poolt loodud ja juhitud korpus lagunes ja Eesti väejuhatus ei pidanud põhjendatuks Pihkvat ainult oma jõududega kaitsta, mille tõttu Eesti väed evakueeriti Pihkvast 25. augustil. Juba 29. augustil langes linn punaarmee valdusse. B-B asus oma järelejäänud ''sotnjaga" Eesti vägede teenistusse ja kuulus 2. diviisi alluvusse. Kuid juba septembri lõpupäivil peavad Eesti väeosad jälle asuma Judenitsi ja Bulak-Balahhovitsi omavaheliste arveteõiendamise vahele. See kord tuli päästa kindral Judenits ja tema staap B-B-i kätte vangi sattumast. Nimelt peatati 28. septembri hommikul Vaivara raudteejaamas B-B-i eselon relvajõuga, mis oli teel Irboskast Narva, et Judenitsi ja tema pooldajaid Loode-Armee staabist kõrvaldada. Mis sellest värvirikkast sõjamehest sai pärast Eesti Vabadussõda, pole nende ridade kirjutajal teada.

Vene tsiviilvõimu Pihkvas esindas N. Ivanov, kes kuulus nn. Loode-Vene ajutisse valitsusse, mis loodi Tallinnas 11 . augustil a. 1919. Taoliste pisiasjadega, nagu postiasjanduse korraldamine, Ivanov ei tegelenud. Korraldus Pihkva markide väljaandmiseks (s.o. ületrükkimiseks) tuli Loode-Armee staabi (asus tollal Narvas) posti- ja telegraafiosakonna ülemalt ins. Feodorofilt. Selle ülesande täitis Pihkva posti- ja telegraafikontori ülem Alfred Behrsin, kes ajakirja Der Baltische Philatelist (ilmus Liibavis) veergudel 1920 ja 1923 kirjutas kaks pikemat artiklit nende markide üle. Näib, et A. Behrsin oli aus ja täpne mees ja et tema poolt esitatud andmeid tuleb lugeda kõige ustavamaks, mis on nende markide kohta kirjutatud. Behrsin kirjutab, et Pihkva postkontor oli puutumata, kui linn Eesti vägede poolt 25. mail 1919 hõivati, ja asus kohe tegevusse. Postiliiklus toimus alul linnas ja selle lähemas ümbruses ja kasutati endisi Vene Postmarke. Hiljem laienes Postiliiklus ka tagalasse ja teistesse maadesse. (Arvatavasti Eesti väliposti kaudu. Ületrükkimise korralduse viis A. Behrsin kohalikus kivitrükikojas (Zemskaja Litografija) läbi litograaf Matvejeffi kaasabil. Trükk toimus A. Behrsini enda ja talle alluvate postiametnike Beljajevi ning Stepanovi järelvalvel. Alul toimetati prouvitrükk punase ületrükiga 1-, 3.50-, 5- ja 7-rublalistele markidele, igast 1 poogen (=50 marki). Neid ei kiitnud A. Behrsin heaks, väites, et punane ületrükk ei sobi "valgele" armeele. Margid said musta, ületrüki (v.a. nr 4, s.o. 10-kop. tumesinine mark, mille ületrükk on punane) ja ilmusid müügile 1. augustil Pihkva postkontoris. Peagi selgus, et 10-kop. margist, mida kasutati ristpaelasaadetiste (ajalehtede) ja postkaartide margistamiseks, tuleb puudus. Viiekopikalisele lillale margile (nr 3) tehti täiendav ületrükk: 10 k., nii tekkis mark nr 5, mis ilmus "letile" 15. augustil 1919.

Pärast ületrüki sooritamist hävitati trükikivid ja seetõttu on lisatrükkide tegemine hiljem olnud võimatu. Margid on olnud müügil ka teistes postkontoreis Eesti vägede poolt hõivatud aladel, näit. PoInas, Oudovas, Torosinos ja ka mujal. Mõnedes kataloogides on üles võetud ka Pihkva ületrükiga margid: 1, 2, 35, 70 ja 20/14 kop. hammastatud ning 1 rubla lõigatud. Nende markide kohta märgib Behrsin, et need olid saadetud Pihkvasse ühe väiksema postiasutuse poolt ja ületrükk neile oli toimunud ilma tema teadmata ühe postiametniku lohakuse tõttu. Ületrükk ise toimus õige trükikiviga ja samaaegselt eelpoolmainitud markidega. A. Behrsin konfiskeeris need margid (igast 100 tk. pluss sama palju 5- ja 15-kop. hammastatud markide ületrükke) ja saatis need Narva Loode-Armee välipostivalitsuse korraldusse. Näib, et need on sealt kaudu turule "tilkunud".

Vähe teistlaadi pildi neist markidest annab A. Rosselevits ajakirjas "Rossika" (New York, 1957). Ta kinnitab, et nn Loode Vene ajutine valitsus (loodi alles 11. augustil 1919!) tellis ametlikult 25 sarja ümberpöördud ületrükiga marke ja jagas neid kingituseks "mõjukaile venelastele ja välismaalastele, tänuks Loode-Armeele ja Loode Vene valitsusele antud abi eest". Kui see väide peab paika, siis on ju need vigatrükid n.ü. ametlikud ja tehtud meelega. Rääkimata sellest, et need olid siis isesorti "autasu". A. Rosselevits väidab, et peale eelpoolmainitute tehti veel teisigi lisatrükke samas trükikojas.

A. Rosselevits on ületrükkide ehtsuse kindlakstegemiseks töötanud välja lihtsa ent efektiivse viisi. Nelja sirgjoonega, mis läbivad ületrükkides asuvad kindlad punktid, saab kiiresti eraldada "sikud lammastest". Muide, ületrükkide valmistamise juures oli kasutatud kahte erinevat trükikivi, üht kopika- ja teist rublaväärtuses markide tarvis. Ületrükki juures kasutati kiriku-slaavi tähestikku.

Kopika-väärtuse ehtsa ületrüki tüübiliseks tunnuseks on veel valge sälk teise aapekeskosas (joonisel märgitud noolega).

Kopika-väärtused
Rubla-väärtused

Pihkva on jätkuvalt "suure ja püha Venernaa" pisilinnake ja need mehed, kes aastal 1919 nii ühel või teisel poolel võideldes kirjutasid ajalugu, on enamuses astunud üle igaviku läve. On jäänud järele need väiksed paberilipakad - Pihkva postmargid - ja ajalooline fakt, et Eesti sõjaväe kindla organisatsiooni ja eesti sõduri vapruse varjus valitses tollal Pihkvas tüübiline vene segadus, ja vene valgete kindralite omavahelised tülid põhjustasid selle linna loovutamise punaaarmeele augusti lõpul a. 1919; võib-olla olid need isegi määravaks põhjuseks, miks Petrograd jäi vallutamata vene valgete armeede poolt ja Lenin kukutamata.

Kasutatud kirjandus:
Der Baltische Philatelist. nr 2/3 1920 ja 6/8 - 1923.
Liibavi Rossika, nr 51 - 1957 ja nr 55 - 1958, New York.
I. Weiner, Eesti postmarkide, tervikasjade ja ajutiste postitemplite nimekiri, 1939, Tallinn.
Ed, Laaman, Eesti iseseisvuse sünd, 2. trükk, 1964, Stockholm.
Eesti Vabadussõda 1918-1920, I ja II kõide, 2. trükk, 1951, Heidenheim/Brenz.
A. Hinnom, Suur heitlus, 1955, EKK, Lund.

SUMMARY

STAMPS ISSUED OUTSIDE ESTONIA - BUT IN TIME AREAS HELD BY
THE ESTONIAN ARMED FORCES, IN 1919. (Part III)

(For parts I and II - see "Eesti Filatelist" #12-1971 and #13-1972)

Elmar Ojaste, Sõjamargid Eesti vägede poolt hõivatud aladel a. 1919 (III)

Issue of Pihkva (Pleskau), Also known as The North-Western Army Issue.
Pihkva was captured by Estonian Forces, but few days later handed over for administration purpose to "White" North-Western Army. This North-Western Army was also under direct command and jurisdiction of the Estonian Commander in Chief. The article traces in details technical matters of stamps issued, political and military background in time, identification of genuine overprints and reference literature.