hobi.filateelia list | foorum | viki | artikliviited | REFS Estonia | Tartu Filatelistide Selts | Näitus

Elmar Ojaste

HOBU-POSTIJAAMAD  JA  ÜHENDUSED    SUURE-JAANI  KIHELKONNAS  XIX & XX  SAJANDIL

Riigi Teataja nr. 63/1921 veergudel saab 13. november 1918 riikliku kinnituse kui Eesti Posti ametlik sünnipäev. Ajalooannaalide kinnitusel on see kuupäev ka postitöö tegelik algus.

Järgnevat kirjatükki võib vaadelda kui  lisa või järge minu kodulooainelisele artiklile „Kodukandi postiajalugu-filateelia – Suure-Jaani“, mis ilmus aastaraamatus „Eesti Filatelist“ nr. 41, Saku, 2009.

Hobu-postijaamad on huvitav ja oluline lõik Eesti posti ajaloos. Neist on kirjutatud mitmeid raamatuid ja artikleid. Nimetaksin siinjuures olulisemad:

   Eerik Selli  „Postijaamad riigi ja reisija teenistuses“, „Valgus“, Tallinn, 1976.

   Kalvi Aluve „Maakõrtsid ja hobupostijaamad Eestis“, „Valgus“, Tallinn, 1976.

   Vambola Hurt „Eesti eelfilatelistlikud ja filatelistlikud eelkäijad“, I–VI „Eesti Filatelist“ nr. 16-17 --1975  kuni nr. 26 – 1980, Göteborg.

    Elmar Ojaste, „Hobupostijaamad Eestis 1710-1915 ja nende postitemplid“, „Eesti  Filatelist“ nr. 27- 1981, Göteborg. 

Eerik Selli põhjalik töö annab hea ülevaate hobu-postijaamade tekkest, nende koosseisust ja korraldustest ajavahemikus 1712 – 1915, seega ajal, millal need allusid rüütelkondadele. Kalvi Aluve raamat toob olulise ehitusajaloolise ülevaate hobu-postijaamadest.  Vambola Hurda väga põhjalikud artiklid omakorda valgustavad  hobu-postijaamade aega filatelistlikust aspektist. Elmar Ojaste artiklist leiab teadaolevad postijaamad – arvult  168 – ja postitraktid – arvult 41.

I OSA – VENE  TSAARIRIIK  1870 – 1917

Käesolevas artiklis puudutatud postijaamad kuuluvad hobu-postijaamade kujunemise teise etappi, mis sai alguse umbes 1870  ja kulmineerus raudteede võrgu rajamisega ning olid  edaspidi koos raudteega posti- ja reisijate transpordi selgrooks. 

XIX sajandi keskpaiku kujunes välja nn kihelkonna post, See lähtus kreisipostkontorist ja saadeti lahtiselt kihelkonda jaotamiseks mõisatesse/valdadesse. Tehniliselt kujutas see endast kergposti, mis liikus ühehobusesõidukiga. Algas ärkamisaeg, mis tõi kaasa postimahu, eriti ajakirjanduse osas, hüppelise  kasvamise. Kihelkonnapost laialivedamisel ühes suures kotis mõisast mõisasse ja vallast valda, läks pahatihti saadetisi kaduma ja puudus täielikult posti saladus. 1885. aastal antud postikorralduse toimel pani kreisipostkontor iga mõisa ja valla posti väiksemasse ja lukustatavasse ning pitseeritatavasse taskusse. Taskute võtmed asusid postkontoris ja valdades/mõisates. Teadaolevail andmeil rakendati seda moodust esimest korda 1886. aastal Viljandi kreisipostkontorist Suure-Jaani kihelkonda mineva posti puhul.

Riigiposti vedamisel  jagati post kahte tüüpi: Kerge post kuni 10 puuda, ainult postipoiss ühehobuse sõidukiga. Raske post kuni 20 puuda kaks hobust. Iga järgneva 20 puuda kohta üks hobune juurde. Saatjaks postipoiss ja üks postiametnik.

postitõldRüütelkonna posti lõpp tuli Eestimaa Maapäeva nõudest, et kõik Rüütelkonna rahad, tegevus ja kinnisvarad tulid anda üle neile. Rüütelkonna eestseisus volitas 23. augustil 1917 (vkj) seda tegema komiteel Rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni (1863-1939) eesistumisel. („Sakala“ nr, 99 – 30. august 1917)  

Postitõld XIX sajandi keskpaiku  (Rekonstruktsioon)
Eesti Maanteemuuseum, Varbuse, http://muuseum.mnt.ee

Postijaamad aastal 1915

Postijaamade võrk aastal 1915. Eerik Selli raamatust „Postijaamad riigi ja rahva teenistuses“ Tallinn, 1976   
1 =
Suure-Jaani (Lõhavere)

Lõige Viljandi (Fellin) kreisi kaardist ca 1890

Hobu-postijaamad XIX sajandil. Lõige Viljandi (Fellin) kreisi kaardist ca 1890
1 = Suure-Jaani (Lõhavere); 2 = Võhma (Pahajänese); 3 = Põltsamaa; 4 = Parika; 5 = Viljandi

Lõige Viljandi kreisi kaardist 1798

Lõige  Viljandi  kreisi  kaardist  1798

Der Atlas von Livland des Ludwig August Graf Mellin,  Lüneburg, 1972

1- Suure-Jaani  (Lõhavere)

Gross St. Johannis – (Lehowa)  

Велико Юганнисъ – (Легова)

Asukoht: Lõhavere mõisas, 1 km kirde suunas Suure-Jaani kirikukülast. Nimekuju:  saksa keeles Lehowa; vene keeles Легова. Esimest korda mainitud  1224 (Castrum Leole). Kuulus siis Viljandi lossile ja läänistati 1652 Rootsi kroonu poolt krahv Jakob de la Gardiele. Viimaseks omanikuks enne riigistamist oli parun Alfred Alex. von Stryk, kes ise elas Suure-Kõpu mõisas.

Lõhavere mõis (Foto u. 1990) Portaal Eesti mõisad (www.mois.ee/vilj/lohavere) Lõhavere mõis (Foto umbes 1990)

Avatud:  Kergpost  ühehobuserakendiga alustas tegutsemist ca 1850. 1892. aastal kui Pärnu – Tori trakti pikendati üle Vana-Vändra – Suure-Jaani Viljandini ning teises harus üle Võhma Põltsamaale. Lõhaverre oli paigutatud  kuus hobust ja hobu-postijaama korraldajana (1909) on nimetatud Ants Martinsoni. Talveti kasutati talveteed, mis kulges Tõramaa kaudu Torri, kuhu siis paigutati Lõhaverest osa hobuseid. Postikavaleriks oli Lõhavere mõisa valitseja von Sievers.

Ann Riisenberg  (Väime talust) jutustab 1926 ( www.mardu.ee ): Tõramaa kõrts. Kõrtsis oli siis ka hobusepostijaam. Saksad, kes Pärnu-Viljandi vahet sõitsid, nurasid, et liiga pikk tee on, kui vahel jaama ei ole. Siis lasi härra *) jaama asutada, kus 1 aasta Lõhavere ja teine aasta Tori hobused olid.  *) ”Härra” on siinkohal mõeldud Alfred Alexander  von Stryk, kes oli  toona nii Lõhavere kui Suure-Kõpu mõisa omanik. Tõravere kõrtsi kohal asub tänapäeval Soomaa rahvuspargi külastuskeskus.

 Suletud:  1917. aasta suvel revolutsioonisündmuste tõttu.

Nii võis näha välja talvine postipoiss Lõhavere – Tõramaa – Tori vahel XIX saj.

Nii võis näha välja talvine postipoiss Lõhavere – Tõramaa – Tori vahel XIX saj. Voldemar Luhti (1922-2004) puuskulptuur. Foto raamatust: „Hobuse tuhat tööd“. Kirjastus Oomen, Tallinn, 2008

Hobu-postijaamades kasutati talveti kindlasti saane, aga eriline talitee on teada ainult Suure-Jaani (Lõhavere) ja Tori hobu-postijaamade vahel. Vahejaam ja kõrts oli paigutatud Tõramaa külla, mis  asus Pärnu jõgikonnas Halliste, Lemmjõe ja Sillavalla (rahvasuus ka Raudna või Kõpu) jõe vahel. Külast voolab läbi Tipu ja Öördi raba lähedalt alguse saav Tõramaa oja, mis suubub Lemmjõkke. Tõramaad ümbritsevad rabad: Öördi, Kuresoo, Valgeraba, Riisa ja Kikerpera raba, küla üht külge hõlmab Halliste puisniit. See oli vana ajalooline talitee, mida kasutas juba XV ja XVI sajandil Liivi Ordu teravilja väljaveoks.  Rootsi kuninga valitsemise ajal viidi seda teed kaudu Pärnu nii teravilja, Tartu linakiude, Kõpu puusütt kui ka muud. Tagasiteel oli koormaks tavaliselt sool, raud. käiad ja/või muud. 

Pärnu ja Viljandi maakonna vaheline piir jagas küla kaheks. Pärnumaa piiridesse jäävat osa kutsuti Kõrtsi Tõramaaks kuna siin asus omal ajal taliteid teenindav  kõrts. Ja selle Viljandimaale jäävat osa aga Piiri Tõramaaks Ilmselt lähima naaberküla - Tõramaa ja Tipu vahele jääva Piiriküla järgi. 

Tõramaa kõrtsi hooned aitas 1882. aastal ehitada Suure-Kõpu mõis. Kõrtsmikuks sai Jaan Naaris koos abikaasa ja poeg Peetri ning tütre Annaga. Kõrts paiknes   teede ristumiskohas ning hooajaliselt külastajaid jätkus.

Siinkirjutajal on ka teatav – kaudne - seos  selle taliteega, kuna minu isa Jaan Bachmann (1868-1928), kes äritses XIX sajandi lõpus ja XX sajandi esimesel veerandil Suure-Jaanis metsamaterjaliga ja saatis selle talitee kaudu titse (kavanduste tugipuid)  Pärnu eksportimiseks Inglismaale ja küttepuid müügiks.

2 - Võhma    (Pahajänese)
Wöchma – (Pahhajennes)       
Вехма 
 (Πаххаяннес) 

Asukoht:  Pahajänese kõrtsis Kabala mõisa maa-alal,  5 km Võhma asulast lõunas.

Nimekuju: saksa keeles: Wöchma (Pahhajennes); vene keeles: Вехма (Паххаяннес). Esimest korda mainitud 1583 (Wechma).

Avati: Kirjaposti veoks kihelkondadesse XIX sajandi keskel. Reisijate veoks 1892.

Nimi Pahajänese oli laialt levinud rahvasuus, kuna kõrtsi sildil oli kujutatud jänes, kes käpaga lööb õllekannu. Arvata võib, et tuletuslikult tähendab nime esimene osa: paha– (nim  pahk) – seega:  puukoor, park, krobeline nahk

Postijaamapidaja kohta leiab andmeid ühest Navesti kogukonna kohtu protokollist 5. detsembril 1870. Seal esineb Pahajänese kõrtsimees ja postjaamapidaja Karl Tombach, (samas dokumendis esinevad ka nimekujud: Dombach, Dombart, Thombach), kelle postipoiss Karl Usar oli kohtu ees kuna ta purjus peaga oli  Võivakul (Wäiwako) hobused ära vahetanud ja sealselt kõrtsmikult Siim Siimbergilt  „7 rubla obbuse peale paneku raha lainanud ja perast veel 40 kopiko eest liiko võtnu“.

Kohus otsustas, et Karl Tombach tasub Siim  Siimbergile selle summa ja peab oma postipoisi Karl Usari palgast selle kinni. (EAA.932.1.1339) Vanad kohtutoimikud on pea ainsad dokumendid, mis maarahva toonasest elu-olust lähemalt jutustavad.   XIX saj. lõpust on postijaamapidajana teada „Juks“ Masing, kellega hirmutati lapsi.

Suleti: 1917. aasta suvel revolutsioonisündmuste tõttu

Pahajänese kõrtsi varemed. Kevad, 2010
Pahajänese kõrtsi varemed. Kevad, 2010. Foto: Tõnu Kukk

3 - Põltsamaa – Oberpahlen – Оберпаленъ

Asukoht Vana-Põltsamaa mõisa (Schloss-Oberpahlen) maaalal – praegune aadress Lossi 15, Põltsamaa.

Nimekuju saksa keeles: Oberpahlen; vene keeles: Обераленъ ja Πолчев. Esimest korda mainitud 1234 (Overpahlen).

Põltsamaa hobu-postijaam, Lossi 15, tänapäeval.

Põltsamaa hobu-postijaam, Lossi 15, tänapäeval. Taamal sepapada. Foto: Põltsamaa Muuseum, 2010

Esimesed teadaolevad postitõllad läbisid Põltsamaa aastal 1854 kui 10. märtsil 1848 avatud Tallinn – Paide postitrakt pikendati 1854 Tartuni. Naabriteks said Paju (Pajo) 16 versta Põltsamaale (Oberpahlen) ja sealt 15½ versta Aidule (Aido). Selle ühenduse iga aga ei olnud pikk, sest juba 1. jaanuarist 1857 muudeti see liin nii, et enam ei läbitud Põltsamaad. Väljapääsuks rajasid ümbruskonna  elanikud eraviisilise ühenduse Kaave (Kawa) mõisast Mõisamaa (Moisama) postijaama.

Korralise hobupostiühenduse sai Põltsamaa alles aastal 1889, mil avati Viljandi-Parika-Põltsamaa-Jõgeva-Mustvee  trakt. Suure tõenäolisusega asus hobu-postijaam Vana-Põltsamaa mõisa (lossi) maaalal, tänapäeva Lossi tänav 15.

Postijaamapidajaks märgib (Adolf Richters, Baltische Verkehrs- und Adressbücher Band I – Livland, Riga 1909): Frau Wieckberg. Expeditor H. Eichhorn. Huvitav on siinjuures märkida, et sama aadressraamat annab Jõgeva (Laisholm) hobupostijaama pidajaks: Karl Wieckberg (12 Pferde). Seega näib olevat olnud suurem perekonnaettevõte.

Põltsamaa Muuseumis talletatud mälestuskildude abil saab nimeliselt manada esile vähemalt kaks toonast postipoissi: Jaan Sutt (* 1884) ja Juhan Stepper.

Kaupmees Karl Friedrich Leihberg  oli Põltsamaal isiksus kellest ei saa minna mööda – seda ka  mitte postiajaloos ega hobu-postijaamade juures. Tema ja toonase kolleegiumsekretäri ning alevivanema G. Naritza eestvõitlemisel avati 1882 Põltsamaal (Pärnu maanteel) postkontor ja suure tõenäolisusega oli eelpool mainitud Frau Wieckberg tema tütar.  

Aga temal on  kindel koht Eesti kultuuriloos kui esimese Eesti lipu riidetarnija. Tema kauplusest Põltsamaal ostis märtsis 1884  nimelt sealse kihelkonnakooli  käsitöö õpetajanna Emilie Rosalie Beermann (1860-1896), kes 1895 abiellus Sürgavere mõisa valitseja Jaan Lillakuga,  kolm  tükki siidiriiet – sinist, musta ja valget. Jõeäärses kihelkonnakooli majas, kus asus ka õpetaja Emilie tuba, õmbles ta neist kooli õmblusmasinal lipu, millest sai Eesti Üliõpilaste Seltsi esimene lipp ja kui selline õnnistati 4. juunil 1884 (ukj) Otepää kirikus. (Heiki Raudla, Lipu õmbleja puhkab Viljandi Vanal kalmistul, „Sakala“ 2004-07-16.)

Postitõld XIX sajandi keskpaiku (Rekonstruktsioon)

Eesti Maanteemuuseum, Varbuse, http://muuseum.mnt.ee Postitõld XIX sajandi keskpaiku  (Rekonstruktsioon)
Nii võis näha välja postitõld, mis aastal 1854 läbis Põltsamaa teel Tallinnast Tartu

4 - Parika – Parik – Парик

Asukoht: Parika kõrtsis. Uue-Võidu (hiljem Soosaare) vallas, Viljandi – Põltsamaa postimaantee ääres,  25 km. Viljandist kirdes. Nimekuju: saksa keeles: Parik; vene keeles: Πарик.

Avati: Kirjaposti veoks kihelkondadesse XIX sajandi keskpaiku. Reisijate veoks 1889 seoses Viljandi – Põltsamaa – Jõgeva trakti avamisega. Postijaama kavaleriks oli Soosaare rüütlimõisa omanik Herbert von Sivers. v. Sievers oli tunnustatud sooparandaja ja maareformi käigus sai ta Soosaare mõisasüdame ja 60 ha maad.

Suleti: 1917. aasta suvel revolutsiooni sündmuste tõttu.

Viljandi Maakonnanõukogu otsustas oma koosolekul 8. septembril 1919 Parika hobu-postijaama taastada. Seda otsust ei viidud aga kunagi ellu, vaid Kalle karjamõisa maad otsustati jagada  Vabadussõja veteranidele.

Kirjas siinkirjutajate (Kolga-Jaani, 11. märts 2010) kirjutab Asta Väljaots (* 1925 Kivisild): „Minu isa, Mihkel Kivisild oli ka Vabadussõjas. Ta teenis sideroodus. Peale sõja lõppemist anti noortele sõjast osavõtnutele mõisatest maad. Minu isa kandideeris ka maatahtjate nimekirjas. Ta tahtis maad Kalle karjamõisast. Kalle karjamõisa maad algasid kohe peale Parika raba Põltsamaa poole. Sealt eraldati 7 asuniku kohta, milledest üks koht oli hoonestatud nimelt oli see Parika kõrts. Tekkis probleem, kellele eraldada erapooletult hoonestatud krunt. Otsustas valla komisjon ühiselt maasaajatega seitse kohta loosi teel välja jagada. Loosimine toimus kohapeal ja loosiõnn tabas Mihkel Kivisilda. Õnn oli tema poolt ja Mihkel sai „Kõrtsi“ hooned ja maa omale. Maa oli tasuta, hoonete eest tuli aga maksta, see oli pikaajaline.“

„Kõrtsi“ talu – endine Parika kõrts ca 1930

„Kõrtsi“ talu – endine Parika kõrts ca 1930

5 - Viljandi  -  Fellin  -  Феллинъ

XVIII sajandil ei läbinud Viljandi kreisi ükski postimaantee. 1786. aasta veebruarist  on teada, et siis toimus kirjade vedu Kuigatsi postijaamast Viljandisse mida korraldas apteeker Johann Joachim Schoeler (* ? - 1793) Postipunkt asus tema  apteegis, Suur Turg 1 (Der Groβe Markt), tänapäeval Johan Laidoneri plats 10 - Viljandi Muuseum. Andmed: August Mikk (1907-1980), kunagine Viljandi Muuseumi direktor.

Nimekuju saksa keeles: Fellin; vene keeles: Феллинъ. Esimest korda mainitud linnana 1283 (Velyn).

Viljandi. Suur Turg 1

Viljandi. Suur Turg 1. Tänapäeval Viljandi Muuseum, Kindral Laidonäri plats 10.
Foto umbes 1900. Viljandi Muuseumi fotokogu

Avati: 1799. aastal nõudis Eesti- ja Liivimaa kindralkuberner Ludwig von Nagell  postitee avamist Viljandist Kuigatsisse. See sündis veel samal aastal. 1885 avati Kärstna  vahejaam.  Viljandi – Mõisaküla postitee avati 1850 vahejaamaga Õisus, kuhu Raadi kõrtsi rajati hobu-postijaam. Toonase hobu-postijaama asukoht Viljandis ei ole kahjuks teada. 1892 pikendati Pärnu trakti Torist Vana-Vändra ja Suure-Jaani kaudu Viljandini. Viljandi – Parika – Põltsamaa ühendus avati 1889.

Viljandi postijaamaks sai praeguse spordihoone (Vaksali tänav 4) kohal asunud „Klinke“ postijaam. Selle postijaama rajas ja avas 1. detsembril 1859 sakslane

Friedrich-Wilhelm Klinke, endine Abja paruni Friedrich Adolph von Stackelbergi toapoiss, kes sai maa ja hooned pulmakingiks parunilt.

XIX sajandil oli Klinke postijaam mõisnike  kooskäimiskoht, kus mõnikord ka suuri summasid maha mängiti. Maja alumisel korrusel töötas trahter, ülakorrusel olid uhked numbritoad.  Mängiti piljardit ja kaarte. Hea toon ei lubanud mänguhasardis maha pudenenud rahatähti üles korjata, see jäi ruumi teenijatele. Klinkel oli ka hästikorrastatud aed ja aiamaja, kus suvisel ajal peenemaid napse nauditi.
Kui 1892. aastal külastas Viljandit suurvürst Vladimir Aleksandrovits, valmistas just Klinke kõrge külalise auks road. Kahesajale külastajale Kaevumäel korraldatud pikniku tarvis kaetud laud oli lookas roogade rohkuse ja mitmekesisuse tõttu. Klinke aed oli XX sajandi algul Viljandis ka suvekontsertide korraldamise paik.  1903. aastast töötas Klinke aiamajas ministeeriumikool.
Postijaamal oli siis 24 hobust, hotell, resturaan  ja kõik postijaama juurde kuuluvad hooned. 1893 suri F.W. Klinke ja pärandas võlgades oleva postijaama oma abikaasa Ludwiga Klinkele. 1909 kui peeti postijaama 50 aasta juubelit andis Ludwiga jaama üle väimehele Lucie Varesele (ka Varres) võlgadeta. (Viljandi Linna kodulehekülg; www.viljandi.ee)

Sulgemine: „Klinke“ postijaam oli eraettevõte ja ei kuulunud rüütelkonna alluvusse ning seda ei suletud ka 1917. aasta suvel revolutsiooniolude tõttu. Selle pidajaks kuni 1918  oli Luicie Vares (ka Varres). Veel oktoobris 1917 kuulutas ta ajalehes: „Klinke postijaam otsib postipoissa“ („Sakala nr. 116 – 19. oktoober 1917).

„Klinke“ postijaam Viljandis.
„Klinke“ postijaam Viljandis. Postkaart saadetud 1907-05-31. Viljandi Muuseumi fotokogu

II  OSA  --  EESTI  VABARIIK  1919 – 1937

Juba Vabadussõja ajal asus Jaan Tõnissoni I Valitsus (1919-11-18--1920-07-30) korraldama posti- ja reisijate vedu. Need asetas Valitsus Siseministeeriumi järelvalve all olevate kohalike maakonnavalitsuste ülesannete hulka. Näib, et kavatseti matkida varem toimunut süsteemi, kusjuures endised rüütelkondade kohustused asetati maakonnavalitsustele. Hobu-postijaamade tegelikuks rekonstrueerimise algatajaks sai  selle valitsuse Siseminister Aleksander Hellat (1881-1943).

Aleksander Hellat (1881-1943)
Aleksander Hellat (1881-1943)
Hobu-postijaamade algataja
Tõnis Kalbus (1880-1942)
Tõnis  Kalbus (1880-1942)
Hobu-postijaamade lõpetaja

Legaalse aluse hobu-postijaamadele andis Postijaamade seadus, mille Riigikogu võttis vastu 8.aprillil 1922 (Avaldatud Riigi Teatajas nr. 50 – 1922). Lisa nr. 1. Selle seaduse alusel väljastas Siseministeerium määrused postijaamade pidamise kohta. (Avaldatud  Riigi Teatajas nr. 129-130 - 1922). Lisa nr. 2.

Viljandi Maakonnanõukogu arutas seda asja juba  oma koosolekul 7. ja 8. septembril 1919 ja otsustas hobu-postijaamade ülalpidamiseks kasutada maad: Viljandis Viiratsi valla  Tomuski karjamõisast; Võhmas Navesti mõisast; Parikal endist Parika kõrtsi ja Põltsamaal Vana Põltsamaa mõisa maad. („Sakala“, Viljandi nr. 99 – 17. sept. 1919). Navesti ja Põltsamaa hobu-postijaamad avati 31. märtsil 1921, Viljandi  8. mail 1922, Suure-Jaani 1. mail 1923 ja Vastemõisa 15. juunil 1923. Maanõukogu koosolekul 27. ja 28. märtsil 1923 oli kõne all hobu-postijaama asutamine Kaansoos. See jäi ainult kavatsuseks („Sakala“, Viljandi nr.32  - 30. märts 1923). Avamisajad, hobuse arv ja kaugused teistest hobu-postijaamadest ja raudteejaamadest avaldati Riigi Teatajas nr. 90-91 - 30. juunil 1924. See tabel on tervena faksiimiles lisatud käesolevale artiklile. Lisa nr. 3. Näib, et Maakonnavalitsusel oli kavas „lüüa kaks kärbest ühe hoobiga“: korraldada postivedu ja reisijate liiklus. Peagi selgus, et olukord võrreldes varasema on tublisti muutunud. Posti maht on tunduvalt suurenenud ja reisimise vajadus kasvanud. Reisimise osas oli tulnud kasutusele uusi võimalusi nagu raudteed, bussiliiklus ja autod. Ka postivedu ostus Postivalitsusele liiga kalliks ja ka ebakindlaks hobu-postijaamade abil. Neist muredest kirjutab Viljandi maakonnavalitsuse administratiivosakonna juhataja Andres (ka Aleks.) Loorits (1869-1941) oma artiklis „Postijaamad ja postiwedu Wiljandimaal“ (Sakala nr. 15 – 1925-02-07) „ei  jatku maad postijaamadele. Üle pooled kavatsetud postijaamadest avamata. Puudused postijaamade tegevuses. Postivedu sündigu posti sissetulekute arvel“. Näis, et postijaamatöö oli nende pidajaile tihti kõrvaltöö maaharimise kõrval. Esines palju lohakust, isegi kuritarvidust ja kokkulepetest ei peetud kinni. Pole seepärast vaja imestada, et ajalehtedes ilmuvad kriitilised sõnavõtud. „Hobuipostijaamad Wiljandimaal kaovad“ „Viimasel ajal täidavad postijaamad pääasjalikult postiveo kohustusi“. (Sakala, Viljandi nr. 97 – 15. august 1929). Postivalitsuse negatiivne seisukoht hobu-postijaamade osas ei lasknud end kaua oodata.

Postiwedu wähempakkumisele

Sakala, Viljandi  nr. 104  1929-08-31

Ka reisijate veo osas ennustatakse suuri muudatusi. Teedeministeerium on asunud korraldama ajakohast bussiliinide võrku. „20 autobuseliini maarahvale“  Teedeministeeriumi poolt väljatöötatud kava kohaselt saaks Mulgimaa 20 bussiliini. Nende seas on kavatsetud ka liinid: Viljandi – Vastemõisa - Suure-Jaani - Kaansoo-Vana-Vändra; Võhma - Pilistvere - Põltsamaa. Teedeministeerium soovib, et maavalitsus kasutaks võimalusi liinide käimapanakuks juba 1. aprillil 1932. (Sakala, Viljandi nr. 11 – 30. jaanuar 1932). Teadaolevalt oli maavalitsusel suuri raskusi selle soovi täitmisel. Suuri raskusi valmistasid kevadised teeolud ja vajalike liinipidajate leidmine.

Surmaotsus hobu-postijaamadele oli aga sellega kuulutatud ja neid asuti likvideerima. See oli valus protsess, kuna paljudel postijaamapidajatel oli 12-aasta leping. Hobupostijaamad surevad välja kirjutab (Sakala, Viljandi nr. 51  - 30. aprill 1929). Artiklist nähtub et August Rei valitsuse (1928-12-04—1929-07-09) sise-ja kohtuminister Tõnis Kalbus (1880-1942) on keelanud maakonnavalitsustel hobu-postijaamade lepinguid pikendada pikemaks ajaks kui üks aasta, et mitte takistada hobu-postijaamade likvideerimist.

Mis ajal ja miks üksikud hobu-postijaamad vaatluse all olevas piirkonnas suleti on püütud esitada iga hobu-postijaama kohta käivas lõigus.

Lisa  1

Riigi Teatajas nr. 50 – 1922

Riigi Teatajas nr. 50 – 1922

Lisa 2     Määrused  postijaamade  pidamise  kohta

Avaldatud Riigi Teatajas nr 129-130  1922-10-23

Riigi Teataja nr 129-130
Riigi Teataja nr 129-130
Riigi Teataja nr 129-130

Hilisemad tariifide muudatused:

                     Riigi Teataja              1 hobune             2 hobust            3 hobust

1925-02-01     Nr. 13-14 - 1925     18 mk/km           27 mk/km          36 mk/km

1931-12-01     Nr. 91 – 1931          12 senti/km        18 senti/km        24 senti/km

Lisa 3

Riigi Teataja nr. 90-91 1924

Avaldatud Riigi Teatajas nr. 90-91 1924

Mis ajal ja miks üksikud hobu-postijaamad vaatluse all olevas piirkonnas suleti on püütud esitada iga hobu-postijaama kohta käivas lõigus.


Lõige Eesti maanteede kaardist 1938

Hobu-postijaamad XX sajandil. Lõige Eesti maanteede kaardist 1938.
6 = Suure-Jaani (Enge); 7 = Navesti; 8 = Vastemõisa; 9 = Põltsamaa; 10 = Viljandi

6 - Suure-Jaani (Enge)  1923 – 1934

Asukoht Enge (ka Ängi) mõisas Suure-Jaani alevist 2 km edela suunas. Nimekuju saksa keeles Enge, vene keeles Энге. Esimest korda mainitud  1584 (Angicula).

Mõni sõna Suure-Jaani kirikukülast-alevist-linnast:

Asula tekkis muistse Valula küla kohale, mida mainitakse juba 1428. a. 17. sajandil hakati asulat kiriku kaitsepühaku Johannese järgi nimetama Suure-Jaaniks (Gross Sankt Johannis), et eristada teda Kolga-Jaanist (Väike-Jaani, Klein Sankt Johannis). Siit sai nime ka keskaegne kirikukihelkond. 1688. a. asutati Suure-Jaani köstrikool, 1825. a. kihelkonnakool. 1853. a. tuli kooli juhatajaks Joosep Kapp (1833-1894), kes töötas sellel kohal kogu oma elu. 1862. a. loodi meeskoor (40 liiget) ja 1871. a. pasunakoor. 1882. a. avati apteek. Suure-Jaani kujunes rahvusliku liikumise ja kultuurielu keskuseks tänu Joosep Kapi energilisele tegevusele. Aastatel 1925 kuni 1941 töötas siin legendaarne koolimees Paul Kondas (1900-1985).

Alev 1922. Linn 1938. Suure-Jaani vallasisene linn 2006.

Avatud:  1. mail 1923 (Riigi Teataja nr. 90-91 – 1924)

Suletud:  1. mail 1934  (Riigi Teataja Lisa nr. 37 – 1934)

Postijaama pidaja selle avamisel: Jaan Kurrik (1853-1934)

Jaan Kurrik (1853-1934) keskel heleda kaabuga. Foto aastast 1914 - ERM Fotokogu 718:28
Jaan Kurrik (1853-1934) keskel heleda kaabuga. Foto aastast 1914 - ERM Fotokogu 718:28

... Kuna „Ilmatari“ seltsile oli hädasti seltsimaja vaja – eelmised kooskäimise kohad põlesid maha – siis koostas Enge mõisa eesti soost mõisnik Jaan Kurrik „Ilmatari“ seltsile uue seltsimaja ehitamise plaani ning ehitas maja valmis omal rahal ja riisikol Esimene seltsi koosolek peeti vastses majas 17 oktoobril. Ja maja õnnistati pidulikult sisse 7. novembril 1904.  Suure-Jaani valla ajaleht „Leole“ nr. 11 (56) november 2004.

Suure-Jaani – Enge -  elu-olu
„Viljandi Uudised“ nr. 31 – 24. aprillil 1929

„Viljandi Uudised“  nr. 31 – 24. aprillil 1929

Enge mõisa „häärberist“ ei ole tänapäeval nähtavaid jälgi. Endisest mõisaansambelist on säilinud ainult magasiait ja tall.

Enge mõisa tall
Enge mõisa tall – postihobuste kodu 1923 – 1934 – tänapäeval Foto: Jaan Nikker,  2010

7 - Navesti  (Võhma)  1921 – 1934

Asukoht Navesti mõisas Võhma alevikust 5 km lõuna suunas. Nimekuju saksa keeles Nawwast, vene keeles Навастъ.  Esimest korda mainitud 1599 (Nawosth). Eraldus Pärsti mõisast 1622 ja samal aastal kinkis Rootsi Kuningas Gustav II Adolf selle Gustav Friedrich von Engelhardtile. Viimane omanik enne riigistamist 1919 oli Barthold Theodor Hoyningen-Huene.

Avatud:  31. märtsil 1921 (Riigi Teataja nr. 90-91 – 1924)

Suletud: 30.aprillil 1934 (Riigi Teataja nr. 106 –1933. Siseministri otsus 15.dets.1933)

Hobu-postijaama pidaja selle avamisel: Peet Golding (* 1877-?)

Navesti mõis. Postkaart 1910
Navesti mõis. Postkaart 1910. Viljandimaa Muuseumi pildikogu

Navesti hobu-postijaam ei olnud ainukasutaja endise Navesti mõisa maadel ja hoonetes. Jagas hooneid ka kuldijaamaga. (Sakala, Viljandi, nr. 92 – novembril  1930)

Viljandi ajaleht „Tee Kommunismile“ nr. 83 – 22. juulil 1971 kirjutab:

„Tee Kommunismile“ nr. 83 – 22. juulil 1971

8 - Vastemõisa  (1923—1934)

Asukoht endise Vastemõisa riigimõisa hoonetes, Viljandist 12 km. loodes. Nimekuju: saksa keeles: Wastemois; vene keeles: Вастмойзъ. Esimest korda mainitud 1559 (Nienhave).

Avatud:  15. juunil 1923  (Riigi Teataja nr. 90-91 – 1924)

Suletud:  30. aprillil 1934 (Riigi Teataja 106 – 1933). Siseministri otsus 15.dets.1933)

Hobu-postijaamapidajaks selle avamisel valis Viljandi maakonnavalitsus kohaliku maaharija Jüri Loim’i. Nii kohalik rahvas kui ka Postivalitsus ei olnud Jüri Loimi tegevusega rahul, kes nii postiveo kui  ka postijaama majandamise juures toimus lohakalt ja omakasupüüdlikult. 1929. aasta varakevadel selgus, et Jüri Loim oli võltsinud veksleid. Suurejooneline weksliwõltsimine selgunud. Wastemõisa postijaama pidaja Jüri Loim wõltsis  weksleid 2.480 kr. wäärtuses. (Sakala, Viljandi nr. 32 1929-03-14). Jüri Loim vabastati 1. märtsist 1929 postijaama pidaja ametist ja Viljandi maavalitsus kuulutas välja võistluspakkumise selle koha täitmiseks. Võistluspakkumise võitis aastarendiga 750 krooni Hans Roosa, kes asus postijaamapidajaks 1. mail 1929. Vaatamata, et  leping tema sõlmiti 12. aastaks lõpetas Siseminister selle juba 30. aprillil 1934.

Vastemõisa mõisa hoone (umbes 1995) Eesti mõisaportaali pildikogu   Vastemõisa mõisa hoone (umbes 1995)

Sakala, Viljandi nr. 27 – 2. märtsil 1929

Sakala, Viljandi  nr. 27 – 2. märtsil 1929


9 - Põltsamaa  (1921-1937)

Asukoht Põltsamaa alevis/linnas Lossi tänav 15. Nimekuju: saksa keeles Oberpahlen; vene keeles Оберпаленъ. Esimest korda mainitud 1234 vene kroonikas (Полчев).

Helle Kull (1927-1994) ajakirjanik ja koduloolane kirjutab Põltsamaa Muuseumi   koduleheküljel;   http://www.hot.ee/poltsamaamuuseum/helle_

Jaama tänavast, mis algab Lossi tänavalt ja kulgeb Kuningamäe poole, tuleks eraldi        rääkida. Tänav, mis vahepeal kandis  J.Anveldi nime, sai Jaama nime sellest, et Lossi-Jaama tänavate nurgal asus Põltsamaa hobupostijaam. Põltsamaalased on juba eelmise sajandi lõpust alates unistanud raudteest, kuid kindlamad mõtted tekkisid ehituse suhtes alles Eesti Vabariigi ajal. Mõeldi rongiühendust kas Jõgeva või Võhmaga. Unistati sellest variandist, et Jaama tänava lõppu Kuningamäe serva tuleks raudteejaam ja näituseväljak. Unistati ka sellest, et rajatakse sild, mis oleks ühendanud kahte linnajagu tütarlastekooli ja Jaama tänava kohalt. Ajad olid aga rasked, raudtee ehitati vajalikumatesse kohtadesse ja Põltsamaa pidi leppima raudteejaama kaubakontoriga, mis hakkas tööle 16. mail 1933. aastal. Kaupmeestele, piimaühingutele ja eraisikutele oli see kaubakontor väga kasulik, sest see kergendas kauba saamist ja saatmist.

Avatud:  31. märtsil 1921 (Riigi Teataja nr. 90-91 – 1924)

Suletud:  31. augustil 1937 (Riigi Teataja Lisa nr. 72 – 1937)

Põltsamaa hobu-postijaam, Lossi tänav 15, tänapäeval
Põltsamaa hobu-postijaam, Lossi tänav 15, tänapäeval. Foto: Põltsamaa Muuseum, 2010

Linda Sutt-Aavik meenutab oma isa Jaan Sutti (*1884) jutustusi. (Pärimuste kogu Põltsamaa Muuseumis).

Mäletan kaht postijaama pidajat: Wiikberg (= Wieckberg tsaariajal) ja Bock. (EW ajal). Bock ei olnud Võisiku Bockiga seotud, oli osalenud Vabadussõjas Balti rügemendi loomisega Laidoneri alluvuses. Osales Põltsamaa kaitseliidus, elas postijaama majas ja kasutas postijaama Viljandi maantee äärseid põlde.

Siim Õismaa, Eesti Sõjamuuseumi teadur, e-mailis autorile 16. juunil 2010:

26. novembril 1918. sõlmiti Eesti Ajutise Valitsuse (EAV) ja kohalike baltisaksa ühingute ja rüütelkondade esindajate vahel leping, mille kohaselt asuti baltisakslastest moodustama rahvuslikul alusel väeosa. EAV esindas pea- ja sõjaminister Konstantin Päts, baltisakslasi parun Georg Stackelberg ning advokaadid Max Bock ja Harry Koch (hilisem saksa rahvusminister ja Asutava Kogu liige). Koosolekul viibis ka Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen.

On andmeid, et Põltsamaa Postijaama tegelik pidaja selle avamisest  1921 kuni sulgemiseni 1937 oli Max Woldemar Gustav  Bock (1885-1949).  Ta elas postijaama hoones ja kasutas postijaama Viljandi maantee äärseid põlde. Bock oli tegev Kaitseliidus. Ta oli olnud Maapäeva, Asutava Kogu ja I ning II Riigikogu liige saksa rahvusvähemuse esindajana. Põltsamaa Hobu-postijaama haldas ta Paul Roosen’i (ka Rosen), kes oli Põltsamaa  hobu-postijaama lepinguline  pidaja, üldvolinikuna.

Põltsamaa hobu-postijaam kuulus Viljandi Maakonnavalitsusele ja selle kompleksis olid puust elumaja, ait, hobusetall, küün, kuur ja kivist sepikoda. Hobu-postijaamale oli eraldatud põllu- ja heinamaad endisest Uue-Põltsamaa mõisast – kokku 40 ha.

„Põltsamaa Teataja“ nr. 53 – 31. detsembril 1927

„Põltsamaa Teataja“ nr. 53 – 31. detsembril 1927


Hiljuti oli põllutööministeeriumis kõne all ka Põltsamaa hobusepostijaama likwideerimise küsimus. Kuid silmaspidades, et Põltsamaale juurdepääsuks puudub raudtee, peeti tarwilikuks postijaama esialgu alles jätta. Ministeerium on nõus sellega, et postijaamapidajaga sõlmitakse wastaw maakasutamise leping veel 6 aastaks. („Sakala“ nr. 9 – 24. jaanuar 1933)

Viimane Põltsamaa hobu-postijaama rendileping sõlmiti 29. aprillil 1933 Viljandi Maavalitsuse ja Paul Roseni vahel ja pidi kehtima kuni 30. aprillini 1939. (ERA 3142-1-1234). Ometi suleti see hobu-postijaam 1. septembrist 1937. Alus: Siseministri kt A. Tuulse otsus 12. augustil 1937. Aga juba 4. märtsil 1937 andis jaamapidaja Paul Roseni üldvolinik Woldemar Bock Viljandi Maavalitsuse esindajale E. Kongasle üle hobu-postijaama ruumid ja varanduse ja teatas, et ta on 2. märtsil s.a. kolinud välja hobu-postijaama ruumidest ja  elab nüüd Ratleffi majas Kuperjanovi tänaval. Ruumid ja maaalad anti Viljandi Maavalitsuse otsuse kohaselt (17. aprill 1937, protokoll nr. 4 – XVIII) Põltsamaa jaoskonna tervishoiuarsti, Põltsamaa ühisgümnaasiumi ja Põltsamaa piirkonna teemeistri kasutusse.

Viljandi Maavalitsus toimetas oma esindajate kaudu igasuvist Põltsamaa hobu-postijaama revideerimist ja koostas vastavad protokollid. Need protokollid on tegelikult ainsad, mis toovad nimeliselt meie silmade ette hobu-postijaama tegelikud töötegijad: postipoisid, postihobused ja ka veokid.

Postipoistest leiame protokollidest järgmised nimed: Jaan Sagar, Mihkel Tõnisson ja B. Kraus.

Postihobustest on nimeliselt leidnud märkimist: „Osman“, „Maruska“, „Conjak“, „Reksi“, „Walli“, „Ponni“, „Anton“, „Juku“ ja „Tipsi“.

Veokid, mis pidid olema hobupostijaama kasutuses: 2 ühehobuse ja 4 kahehobuse sõiduvankrit, 2 ühehobuse ja 4 kahehobuse sõidusaani.

Põllu- ja heinamaad oli postijaama kasutuses kokku 40 hektarit.

Kuni 28. veebruarini 1937 korraldas Põltsamaa hobu-postijaam kiriposti vedu Põltsamaa ja Pilistvere vahel kuus korda nädalas, mille eest Postitalitus maksis 35 kr kuus.


Max Woldemar Gustav Ed. Bock
Max  Woldemar  Gustav  Ed. Bock
*  16. aprill 1885  Tallinn, EE
† 29. aprill 1949 Reichholzried, DE






Põltsamaa   hobupostijaama  asend  1937
1. Postijaama pidaja elukoht; 3. Hobustetall;
5. Sepikoda; 9. Postipoiste elamu.
Põltsamaa hobupostijaama asend 1937


10 - Viljandi  (1922-1931)

Viljandi hobu-postijaam asus endises „Klinke“ postjaama hoonetes Vaksali tänav 4.

Maad hobu-postijaamale eraldati Viljandi vallas asunud Tomuski karjamõisast. Nimekuju: saksa keeles Fellin; vene keeles: Феллинъ. Esimest korda mainitud linnana 1283 (Velyn).

Avatud:  8. mail 1922 (Riigi Teataja nr. 90-91 – 1924)

Suletud:  23. juunil 1931 (Riigi Teataja nr. 55 – 1931)

„Klinke“ postijaama pidajaks 1919  oli   Lucie  Vares (ka Varres), kes oli seda ametit pidanud ka tsaariaja lõpus. Lucie Vares oli avalikult ütelnud: „Praegune valitsus on hullem kui punased. Aina röövib mind.“ Nende sõnade eest mõistis kohus talle 3.000 marka trahvi. Lucie Vares põgenes („Sakala“ 31. okt. 1919) Saksamaale ja postijaama pidamise võttis üle Jaan Vares, kes ka  siirdus Saksamaale, kuid ilmselt tuli peagi tagasi ja ostis von Stryki maja Jakobsoni tänaval („Sakala“,  24. mai 1925).

Viljandi Maakonna Valitsuse ja Hans Viidse vahel sõlmiti 1. aprillil 1921 leping Viljandi hobusepostijaama pidamise kohta, mille § 1 oli sõnastatud: „Viljandi maakonnavalitsus annab keskvalitsuse poolt tema korraldusele lubatud Viljandi hobusepostijaama kõigi selle päralt olevate hoonete ja maaga Hans Viidase’ele pidada ja kasutada järgmistel tingimistel:“ (ERA.2121.1.9920)

Näib, et Viljandi maakonnavalitsus ei tahtnud selle lepingu pädevust hiljem tunnustada kuna ta andis postijaamale Tomuski karjamõisas kuuluvad maad välja ühele teisele. Artiklist  Wiljandi maakonnawalitsus annab aru oma tegewusest“ selgub, et Viljandi postijaamal on kaks „pidajat“ üks harib põldu ja teine peab postijaama. Artiklist „Wiljandi postijaama asi Riigikohtus“ nähtub, et postijaama maad Tomuskis olid maavalitsuse poolt antud kellegi „hra Parik’u“ kasutada. („Sakala“, nr. 46 -17. aprillil 1924). Postijaama pidaja ja maakonna valitsuse vahel tekkis suuri lahkarvamusi, mis  tõid endaga kaasa mitmeid kohtuprotsesse  Viljandi maakonnavalitsuse ja Viidase vahel, milliste käigus kohus otsustas Viidase kasuks ja maakonnavalitsus pidi talle maksma  kahjutasu 300.000 marga suuruses („Sakala“, 14. november 1925). Selle kahjutasu nõude tühistas Kohtupalat oma otsusega  10. detsembril 1934 ja Hans Viidase pärijad (neli  õde) pidid tasuma kohtukulud. (ERA.2121.1.9920). On ilmne, et Hans Viidas lahkus Viljandist kuna ta 1. mail 1929 asus pidama Olustvere vallas asuvat Jaaska vesiveskit. Hobu-postijaama pidajaks sai siis Karl Kull.  Postijaam kui ettevõte pankrotistus ja hobu-postijaam lõpetas tegevuse 23. juunil 1931. Viljandi linna ehitusameti nõudel keelati elamine end. „Klinke“ postijaama hoones ja elanikud „tõsteti välja“ politsei abiga. („Sakala“ nr. 128 – 1. november 1930). Lõpp oli tulemas: „Kohtu- siseminister on Viljandi Maavalitsusele annud loa Viljandi hobupostijaama maid osaliselt edasi rentida.“ „Postimees“ nr. 255 -  30. oktoober 1932.) Hooned Vaksali tänav 4 lammutati 1935.

Hans Viidasest teame, et ta sündis 4. jaanuaril 1882 (vkj) Viljandi kihelkonnas Vana Tännassilmal.  Enne I Maailmasõda oli ta olnud Aimla mõisa valitsejaks. (Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Livland,  Riia, 1909). Elas vallalisena ja temast on teada, et ta oli Viljandi Väike- ja Sulgloomade kasvatamise seltsi kassapidaja ja kasvatas ka ise parte ning hanesid. Suri 14. oktoobril 1931 ning maeti Viljandi maakoguduse kalmistule.

Viljandi hobu-postijaam-võõrastemaja Vaksali tänav 4
Viljandi  hobu-postijaam-võõrastemaja Vaksali tänav 4.
Foto: J.Riet (umbes 1925). Viljandi Muuseumi fotokogu

Viljandi hobu-postijaama maad  Tomuski karjamõisas, mille üle oli olnud palju piikidemurdmist ja kohtuprotsesse said lõpuks auväärse omaniku. Artiklist: Jaak Pihlak, „Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti Vennad“, Viljandi Muuseumi Aastaraamat 2008, Viljandi, 2009  saame teada:

KUKK  (sünd VARES, Vabadussõjas  RONK, Peeter),  Anna-Marie  Johani  tütar. 1. Ratsaväe Polgu reamees . VR II/3, nr 293/11.06.1920

Sündis 20. (vkj. 7.) detsembril 1901 Viljandimaa Paistu kihelkonna Pahuvere vallas (mis juba järgmisel aastal liideti Tuhalaane vallaga) käsitöölise peres. Abiellus 22. aprillil 1922 Viljandi Pauluse kirikus Hans Kukega. Perre sündis viis last: Magda (1923), Ilmar (1925–1950?), Vaike (1929), Hans (1932) ja Lembit (1940).

Õppis Aidu valla Tölli koolis ja Viljandi Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille 5. klassist siirdus Vabadussõtta. Kuna naisi rindeteenistusse ei võetud, siis ajas enne vastuvõtukomisjoni minekut oma pikad juuksed maha ja esines komisjoni ees mehena. Meheks maskeerituna, nimega Peeter Ronk, võeti jaanuaris 1919 vabatahtlikuna Eesti ratsaväkke. Teenis reamehena 1. Ratsapolgu sidekomandos, mille ridades osales koos polguga paljudes lahingutes Narva rindel, Võrumaal ja Põhja-Lätis. Lahkus sõjaväest omal soovil augustis 1919.

Vapper husaar Peeter Ronk sai Vabariigi Valitsuselt lahingutes osutatud isikliku sõjalise vapruse eest Vabaduse Risti II liigi 3. järgu, 10 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja Mälestusmärgi ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedali. Sai Vabaduse Risti kavalerina mais 1934 Viljandi valla Tomuski

karjamõisast 19,6 ha talukoha.

 (Endise Viljandi hobu-postijaama maad.)

Autor Elmar Ojaste (kuni 1935 Bachmann).
Autor Elmar Ojaste (kuni 1935 Bachmann).
Sündinud 31. augustil 1920 Suure-Jaanis. Elukoht 1944. aastast Göteborg, Rootsi, külaskäigul koduradadel juulis 2008. Foto: Jaan Nikker.

LÖÖN  PATSI  JA  TÄNAN

 Eelpool esitatud kirjatükki võib vaadelda kui järge või lisa minu koduloolisele artiklile „Kodukandi postiajalugu-filateelia – Suure-Jaani“, mis on avaldatud aastaraamatus Eesti Filatelist nr 41, Saku, 2009. Palju inspiratsiooni ja abi on mulle osutanud suur enamus neid häid  sõpru, kes aitasid mind eelmainitud artikli koostamisel, ka selle kirjatüki juures.

Väsimatu innustaja on olnud Kaljula Saare Viljandist ja tema tütar Reet, kes viisid mind kontakti Vaike Luhtiga Tääksist, Kalmer Mäeorgiga Tallinna Linnamuuseumist, Janis Tobrelutsuga EELK konsistooriumi arhivaariga ja Tatjana Sergejevaga Viljandi postkontorist. 

Jaan Nikker  Suure-Jaanist on  jätkuvalt minu fotograaf ja keeleline nõuandja. Enn Küng Tartu Ülikoolist,  Mari Vallikivi ja Tõnu Kukk Viljandi Kondase Keskusest ning Siim Ôismaa  Eesti Sõjamuuseumist on aidanud mind otsinguil arhiivide labürintides. Helve Schasmin, ERM - Postimuusemi teadur,  on minu ülesandel tuhninud vanades Riigi Teataja  aastakäikudes ja sealt ammutanud olulisi andmeid. Jaak Pihlak ja tema abilised Viljandi Muuseumist;  Rutt Tänav,  Põltsamaa Muuseumi direktor, on mulle andud palju olulist abi ja muretsenud koha peal vajalikke kontakte. Sama käib ka Rita Kesküla, Kolga-Jaani valla sekretäri kohta. Ta on esimene ja seni ainuke ametisik,  kes kiiresti ja abivalmilt on reageerinud teabenõudele. Eesti Filatelisti toimetaja Mart Aru Sakust on teinud ingliskeelse tõlke ja näinud kurja vaeva artikli redigeerimisel. Lõpuks tänan oma arvutitehnilisi nõu-andjaid ja abilisi:  poega Aadu Ojastet Jörlandast ja pojatütart My Ojastet  Mölndalist.

Kindlasti olen saanud abi veel mitmelt sõbralt ja huvikaaslaselt, kelle nime ma siinkohal pole nimetanud - kinnitan, et ma pole neid siiski unustanud.

Avaldatud: Sakala Kalender 2011 lk 170-186, Põltsamaa 2010

<<< artiklite nimekiri