Kassari postiagentuuri loomine ja ajalugu

Millal esimene kiri Kassarisse saabus või siit saadeti, on praegu veel teadmata. Eeldada võib, et nii nagu mujalgi Euroopas liikusid mõisnike kirjad kaupmeeste vahendusel või kiirkulleritega vastavalt vajadusele. Lihtinimeste teated liikusid rohkem suusõnaliselt kui kirja teel.
1902. aasta aprilli keskpaigast alustati postioperatsioonidega Käina vallavalitsuse juures.
1903. aasta 23. oktoobril avati Käinas posti-telegraafi jaoskond, mis asus Hugo Holbergi majas, mis hiljem kuulus Käina majandusühisusele (praegu Aure pood ja Küti Äri). Helme Vähejausi mälestuse järgi on veel 1955. Aastal Käina sidekontor praeguse Küti Äri poolses otsas, kuid hiljemalt 1960. aastast aga oma praeguses asukohas Hiiu mnt 7.
Kassarisse saabus post üsna juhuslikult: kui kellelgi oli Käina asja, tõi ta ka kogu Kassari posti ära.
Esimese maailmasõja ajal liikus valdavalt sõjaväeline post. Kui sakslased saared vallutasid, lõppes tavainimeste jaoks postiteenus. Pärast sakslaste Eestist lahkumist hakati tasapisi postivõrku taastama.
1918. aasta suve lõpust algas regulaarne laevaühendus Heltermaa ja Haapsalu vahel aurulaevaga Hiiumaa, mis muutis ka posti saamise korrapärasemaks. Senisest rohkem hakati tellima ajalehti ning saatma kirju ja õnnitluskaarte, kuid sügiseti esimese jääga ja kevaditi jää sulamise ajal tekkis posti kohaletoimetamisega ikkagi probleeme. Vahel katkes ühendus mandriga mõneks päevaks hoopiski. Olenevalt aastast toimus postivahetus 3–6 korda nädalas.
Postiljon Mari Krumholts (Liiva) Esikülast käis Käinast jala posti toomas. Kui nähti, et Mari on Käina poole teel, asutasid inimesed end mõne aja pärast Liivale posti ootama. Kuigi post alati kella järgi ei saabunud, kulus ootajail aeg maailma asju arutades ometi kiiresti.
Peale Marit hakkab raske postikotiga, samuti jalgsi, Käina vahet käima Tiiu Elbach (Koopa). Tiiu tütretütar Tiia Karapetjan meenutab: „Vanaema ikka rääkis kui raske töö on tuua Käinast Kassari suure kotiga posti. Ta tavatses öelda, et elada tuleb homse nimel. Ta kogus mu emale gümnaasiumi raha. Oli ka paremaid päevi. Kui ta Oskar Kallasele posti viis, siis too andis alati krooni ja see oli suur raha. Vanaema vedas posti 1930-ndate lõpuni.? Salme Uusoja (Aadu) mäletab, et ka Toomas Välja (Pusu) oli postivedaja.
1925 aastal on Aino Kallas kirjutanud: „See on peaaegu võimatu minu jaoks töötada tõsiselt Londonis ja see väike saareke on ideaalne paik. Mul ei ole seal naabreid, välja arvatud üks vana daam, kellel on väike maja mitte kaugel minu asukohast. Postimees käib seal kolm korda nädalas ja ma jalutan väiksesse postimajja välja võtma oma kirju.?
Kui kassarlased võtsid nõuks avada kohalik postiagentuur, elas Kassari saarel ligemale 700 inimest, olid kaks kooli viie õpetajaga, kolm ühingut ja kaks kinnitusseltsi ning Aino ja Oskar Kallas veetsid siin oma kolmandat suve.
21. novembril 1926 pöörduti palvega Keina postkontori ülema poole. Postkontorite peavalitsus tegi palve peale omakorda esildise Keina postkontori ülemale, et „... nädala jooksul jälgida kui palju kirju ja ajalehti läheb Kassare saarele ja kui palju kirju sealt päevas saadud.? Nädalase jälgimise tulemusel, 31 ajalehte ja 18 postkaarti, lubas peavalitsus oma kirjas 10.veebruarist 1927: „Et veel sel suvel avatakse postiagentuur, mille sündsam asupaik oleks koolimaja, piimaühisus, tarvitajate ühisus ehk ka seltsi maja?. Otstarbeka asukoha valimiseks otsustati kokku kutsuda ülesaareline koosolek. Asukohtadena seati üles Gustav Elmi (Kalju) kauplus Kiisi külas ja Kassaris asuv Keina Ühispiimatalituse koorejaam, kus juhatajaks oli Rudolf Kask (Aida). Hääled jagunesid nõnda, et kaupluse poolt oli 25, vastu 57 ja erapooletuid 4 ning koorejaama puhul oli poolt 56, vastu 17, erapooletuid 4.
7. märtsil 1927 teatab Posti-telefoni-telegraafi Peavalitsus, et „Koorejaamas avamisele tuleva postiagentuuri nimeks „Kassari-Hiiumaal? maavalitsuse poolt takistusi ei ole?. Ei jõutud veel ruume sisse seadma hakatagi, kui saabus 117 aalkirjaga protest. Põhjenduseks toodi, et koorejaam on avatud vaid kella kuuest kümneni hommikul, kuid G. Elmi pood on lahti päev otsa. 25. mail saabub Keina vallanõukogu päästev otsus, et „Postiagentuur saaks asetatud Kassari saarel Kassari mõisa seltsimajja, mis juba niivõrd korras on, et sinna sisse saab kolida. Kõige kaugemad elukohad 2,5 km Kassari ja Orjaku asundusest 4 km kaugusel?.
22. juulil 1927 avatigi mõisas asuvas seltsimajas postiagentuur, juhatajaks sai Priidu Elmi (Kantsi). Juhataja palga suurus oli 5 krooni. Priidu Elmi lahkub sellelt kohalt vähem kui aasta pärast just väikese palga tõttu. Uueks juhatajaks saab 1928. aasta 24. maist aednik Anton Kibus (Kärneri). Nädal hiljem, 1. juuni tuulisel pealelõunal mängivad külapoisid tulega, maha põlevad nii seltsimaja koos seal asuva postiagentuuriga kui ka Kassari mõisa härrastemaja. Tulekahju järgselt viiakse side koolimajja (endine Kassari mõisa antvärkide maja, hiljem koolimaja, praegu Hiiumaa Muuseumi Kassari ekspositsioonimaja), kus see on külastajatele avatud juba 14. juunil.
„Ootan posti, mis tuleb viis korda nädalas,? kirjutab Aino Kallas 22. juunil 1928.
Et ka Anton Kibus tahab juhataja kohalt väikese palga pärast lahkuda, tõstetakse see 1.aprillist 1929 üheksale kroonile. Veel samal aastal „... avati agentuuri raha-, paki- ja lunaliste saadetiste operatsioonid väärtuse ülemmääraga 100 krooni?.
28. oktoobril 1930 kolitakse sideagentuur Anton Kibuse koju ja koolimajas asuv kõnepunkt muudetakse maksuliseks telefoniks, selle eest hakkab vastutama abiõpetaja Alide Medri. Agentuuri juhataja A. Kibuse kodus olev maksuline telefon muudetakse aga kõnepunktiks.
Eesti Vabariik püüab saartele posti organiseerida parimal võimalikul viisil, keerulistes ilmastikuoludes kevadel ja hilissügisel, üle Vormsi ja Saaremaa kaudu. Proovitakse ka lennuühendust. Nii on 1932. aasta 7. veebruari Päevaleht kirjutanud: „Reedel kell 11 päeval startis Lasnamäe aerodroomilt kaitseväe lennuk õhku nooremleitnant Oldi juhtimisel, et lennata Saare-, Hiiu- ja Muhumaale. Lennu sihiks oli tutvuda maandumise võimalustega ja viia kaasa ka posti. Lennuk maandus Hiiumaal (Keina), kus andis ära 26 kg posti, Saaremaal (Orisaarel) ja Wirtsus. Tallinna jõudis leitnant Olt tagasi reedel kell 4 p.l. Selgus, et Wirtsus on kaunis soodsad maandumisvõimalused, kuna mujal on seotud see suure riisikoga. Võimalik, et nüüd katsutakse lennuühendust hakata pidama saartega juba regulaarselt.? Aga nii ei läinud. Õhuteed kasutati siiski harva ja äärmistel juhtudel.
1934. aastal oli Hiiumaal kõige suurem postiagentuuride võrk, sest Eesti postsidevõrgu arendamisel oli seatud eesmärk, et agentuur ei tohi olla üle 8 km ning posti- ja kirjatalu üle 4 km kaugusel.
Post toodi Käinast Kassari postiagentuuri ja Orjaku postitallu, mis oli Villem Kuuse (Värava) talus.
1. juulil 1934 nimetatakse postiagentuur Kassari-Hiiumaal ümber lihtsalt Kassari postiagentuuriks.
A. Kibus pärandas töö oma nooremale pojale Oskarile. Kahjuks polnud Oskarile antud palju elupäevi ja 22-aastase noore mehena suri ta 3. juulil 1933 tiisikusse.
Seejärel koliti agentuur kaheks aastaks Anton Kibuse venna Rudolf Kibuse tallu Esikülas, mille kohta 1933. aasta 2. detsembri Maaleht annab teada: „Keina vallavolikogu poolt otsustati Kassari postiagentuuri asukohaks määrata Peetri-Mihkli talu. Ühtlasi otsustati 400 krooni suurune kaasvastutus posti peavalitsuse nõudel määrata agentuuri juhataja Heinrich Kibusele. Tagatist nõutakse posti peavalitsuse poolt võimalikkude puudujääkide katteks, mis võivad tekkida rahaliste operatsioonide toimetamisel?. Rudolf Kibuse tütrele Laine Kõrvile (Peetri-Mihkli) teada olevalt nende suguvõsas Heinrichi-nimelist ei ole. Leidsin küll Emmaste mehe Heinrich Kibuse, kes on sündinud 28. oktoobril 1910 ja vanuselt sobiks, kuid pika vahemaa tõttu tundub siiski vähetõenäoline, et ta iga päev Kassaris käis. Praegu on selguseta, kes see inimene oli või eksiti ajalehe teadaandes nimega.
1935. aastal enne jaani kolitakse agentuur Vahe majja, mis on 1929/30 üles ehitatud Kassari mõisa viinaköögi paekividest ja kus juhataja kohuseid hakkasid täitma Helena ja August Vahe.
Elmar Hollmann (Pärna): „Juhtusin mõnikord seal olema, kui toimus posti sorteerimine, siis sain pildi sellest, milliseid väljaandeid külas loeti. Loetavaim leht oli Vaba Maa, mille 1938. aastal asendas Rahvaleht. Järgnesid Päevaleht ja Isamaaliidu häälekandja Uus Eesti. Meie koju oli tellitud sotside häälekandja Rahva Sõna, mis suleti 1938. aasta septembris hitlerliku Saksamaa kohta kriitiliste artiklite avaldamise pärast. Seejärel sai tellitud Rahvaleht ja Esmaspäev. Onul oli tellitud vapside (Eesti Vabadussõjalaste Liit) häälekandja Võitlus, mis suleti Pätsi ja Laidoneri riigipöörde käigus 1934. aastal. Kuni 1946. aastani kuulus Hiiumaa Läänemaa koosseisu ja maakonna leheks oli Lääne Elu, kuid seda telliti vähe. Ajakirjadest olid Maret, Taluperenaine, Eesti Naine, Huvitav Žurnaal, mis kõik suleti 1940. Ilmuma hakkasid sellised väljaanded nagu Rahva Hääl, Kommunist, Pioneer. Need jätkasid ilmumist ka peale sõda. Meie post oli Kantsi Priiduga ühes kapis. Mäletan, et mingil ajal oli post Peetri-Mihklil.?
Enne kolhooside loomist tõi Kassarisse posti Käina mees Johannes Kõrv, kes oli riigi palgal. „Ta ehitas siia maja ja pidas lisaks ka kingsepa ametit. Tal oli selline asi, et käed värisesid, aga kingi parandades ei löönud ta iialgi näpu pihta,? muheleb Eino Kaevats (Kaevatsi).
Oma mälestustes kirjutab Ervin Norgan (Paja): „21. juunil, laupäeval, 1941. aastal oli Kassaris seltsimajas pidu. Näidendi nime enam ei mäleta. Ilmar Vahe müüs veel pileteid. Peale peo lõppu, öösel kella kahe paiku lugesime raha üle ja ka piletiraamatusse järele jäänud piletid, köitsime kinni. Ilmar võttis kaasa ja viis sidesse. Tulime hommikul nelja ajal, päike oli tõusnud. Hommikul kella kümne paiku ärgates kuulsime naabrilt, et Saksamaa on alustanud sõda NSV Liidu vastu.?
Teise maailmasõja ajal postside mõneks ajaks katkes. Pärast sõda hakkas elu kujundama uus võim. Peale küüditamist kollektiviseerimine hoogustus ja järk-järgult lisati kolhoosidele kohustusi hoolitseda inimese eest hällist hauani.
1949. aasta sügisest kehtestati Hiiumaa kolhoosides uus postikorraldus, mille alusel igas kolhoosis asus tööle alaline postiljon, kelle ülesandeks oli viia post igale kolhoosnikule koju kätte, suvel kibedal tööajal isegi põllule. 1950. aastal oli Eestis 300 sideagentuuri, kus töötas 1535 kohoosipostiljoni. Tulenevalt uuest riigikorrast ei liikunud kirjad enam talust talusse, vaid seltsimehelt seltsimehele, olenemata sellest, kas tegu oli meeste- või naisterahvaga.
Peale sõda toodi Hiiumaa post lennukiga Käinasse. Tuli ette ka seda, et halbade ilmastikuolude tõttu ei saanud lennuk maanduda. „Postikotid visati metsavahilt alla ja vahel juhtus, et need läksid lahti. Olen isegi kirju veelombist korjanud. Ega häda polnud midagi. Kuivasid ära ja peatähtis, et kohale said!? meenutab Kalju Kask (Aida).
Kolhoosiajal hakati posti Käinast tooma hobusega. Selle töö peal olid Vaike Kärner (Palade) ja pikemalt tallimees Gustav Kopli (Mäe). Leida Arteli (Paju) sõnul vedasid posti ka Priidu Erik (Kalda) ja tema tütar Helga. „Kõik olid kolhoosi liikmed. Tasu arvestati normpäevades, ka posti laialikandjaile. Kui kolhoos läks üle rahalise tasu süsteemile, said kõik palga rahas,? täpsustab Elmar Hollmann.
Kui proua Helena 1953. aasta augustis suri, kutsuti sügisel noor Magda ja Meinhard Elmi pere sidetöö pärast Ristetelt Vahele. Aasta pärast viis poeg Ilmar isa Augusti oma juurde Pärnusse. Linda Tikk (Ristitee) mäletab, et vanaisa kandis side vormimundrit veel Pärnuski elades ja oli selle üle väga uhke.
Post, mis saabus kuus korda nädalas, jagati Vahel ja edasi Orjakusse viis selle Agnes Kääramees (Piiri), Esikülla, Tagukülla ja Uidukülla aga Salme Kruusmets (Jäneda), sõiduvahendiks jalgratas. Kassari küla post oli Vahe palkonis. Vaike Kutser(Sopi) „Maja esikus oli suur nummerdatud ja lukustatud ustega kapp. Meie lehed ja kirjad olid kapis number kümme, igal oma võti. Sidejaoskonnast sai tellida ajalehti, ajakirju, osta kirjatarbeid, ümbrikke, marke, saata telegramme, raha ja pakke. Äärmisel juhul ka helistada või võtta kaugekõne. Need olid tasulised.?
Jätkab Magda Elmi tütar Ruth: „Ema ikka rääkis, et see oli raske aeg. Kuna elasime siin, siis Kassari rahvas ei pidanud lahtiolekuaegadest midagi ja käis sides nii, kuis kellelgi aega oli. Aga peres oli kolm last. Maa ja loomad, kes kõik toimetamist tahtsid. Pealegi oli maja väga külm. Ema jäi haigeks ja ei saanud mitu aastat töötada. 1957. aastal kolisime Hirsch Anna (Sarapuu) juurde ja Vahe maja jäi tühjaks.? 1960 ostis kolhoos selle maja oma inimestele korteriteks.
Nüüd koliti sideagentuur lähedal asuvasse Paja tallu. Kes ajas side asju pärast Elmide ärakolimist ja enne kontori Pajasse üleviimist, ei ole teada. Paja (mõeldud sepipaja) on Norgani talu rahvapärane nimi. Vabadussõjas käinud Kärsna perepoeg Villem Norgan sai endale pangalaenuga osta talu (asunikutalu), mille maadel paiknes endise mõisa puutöö- ja sepikoda. Hoone, milles neljaliikmeline pere elas, on säilinud tänini. 1.veebruaril 1958 asub Hiiumaa rajooni sidekontorile alluva Kassari sidejaoskonna ülemana oma kodu elutoas tööle Elna Norgan-Hülg (Paja)
Silvia Rannamaa on 1960. aastal Loomingus ilmunud Kassari suvekirjas kirjutanud nii: „Kassari kodu lihtsast sisearhitektuurilisest ilust sain esimese üllatava mulje õieti sidejaoskonnas. Oleme ju harjunud nende asutuste kroonuliku ilmetuse või pigem üheilmelisusega kuni tüütuseni. Eriti nende spetsiifilise lõhnaga, mis väga vähe õhku meelde tuletab. Kassari sidejaoskond on väike, peaaegu vaesuseni lihtne, aga meeldiv ja mugav tütarlapse-toakene. Ka siin on kaart ja graafik seinal, ka siin on kaalud ja vitriin postivahenditega, ka siin on vana puust seinatelefonikast ja kulunud kirjutuslaud otsapidi akna all. Kuid laud pole üle kuhjatud paberitega, vaid sellel on vaas värskete lilledega. Akendel on kodused kardinad, põrandal triibuline riie, nurgas suur kummipuu. Puudub ainult Kassari kodudele nii iseloomulik ja mugav kiiktool. Oma postmargi või kirjaümbrike juurde saate Kassari kõige ilusama naeratuse, sest teid teenindab tõeline Kassari kaunitar. Kuigi ega lahke sõna ega naeratus ei käi siingi preemia alla ega arvata vanadustasu hulka, on ta ometi nii meeldivalt omal kohal.?
Peagi lisandus sidetööle hoiukassa. Varem oli see kolhoosi arvepidaja Ada Heilo (Võsa) käes. Hoiukassa kaudu maksti pensione, hoiustati ja võeti raha välja. Sides olid pensionikaardid, kuhu anti allkiri raha kättesaamise kohta. Hoiukassaga oli seotud ka raha ja asjade loterii piletite levitamine.1959 aasta 23.aprilli „Nõukogude Hiiumaa“ kirjutab:“Eilseid vabariiklikke ajalehti oodati erilise huviga. Oli ju neis avaldatud raha- ja asjade loterii esimese väljalaske võitude tabel“ Elna tütar Anu nendib:„Hoiukassatöö oli palju mahukam ja närvesöövam kui kõik sideasjad kokku,? ning lisab: „Olid ka kaubakataloogid ja üheks minu sünnipäevaks tellis ema sealt mulle käokella.?
Kui side oli Pajas, oli tööl kaks postiljoni: Meeri Rehe (Lelu), kes viis posti Orjaku otsa, ja Salme Kruusmets, kes viis teisele poole. Kassari posti kapp, mis praegu veedab oma väärikat vanaduspõlve Hiiumaa muuseumi fondis, asus esiku seinas.
Helle Demus: „Meeri oli käredahäälne naisterahvas. Kui küsisin,et kas mulle kirja on, vastas tema, et kes see küll aadressiga eksind on, et kirja ootan ja lasi seepeale kuuldavale oma kähiseva naeru. Ühel aastal olin mina ka Orjaku küla postimees. Elna oli siis side ülem ja sidekontor asus tema kodus Pajal. Võtsin sealt posti ja pensionid. Tegin kodudes ka ajalehetellimusi ja müüsin postkaarte, marke ja ümbrikke.?
1966. aasta juulis koliti sidekontor Pajast tühjaks jäänud koolimajja, kus hoone omaette sissekäiguga parempoolses otsas asus juba raamatukogu.
Sideruum seati sisse peauksest paremal. Ahju tegi Rudolf Mölder (Lõuka), abimeheks oli Elmar Kivinukk (Sisu). „Sideruumidele tehti ka sanitaarremont: värviti aknad, seinad, laed, põrand. Ruumile tehti ka vahesein vahele. Esimene, suurem ruum jäi side ametiruumiks ja tagumine, väiksem ruum jäi majandusasjade jaoks (veeämber, pesukauss, väike ahjupuude varu, üleriiete varn jms). Õuel olevast puukuurist sai side ühe osa oma kasutusse,? kirjutab sideülemale puhkuseandja Helme Vähejaus ja jätkab: „Vanahärra ?rpad Arder käis ise oma postil järgi. Tal oli suur kirjavahetus, pealegi oli ta suur filateeliahuviline. Vahetevahel ostis ta päris suurel hulgal postmarke. Oli ka selline suvitaja, kes sõitis oma „Volgaga? ukse ette ja talle tuli post [side M. N.] aknast kätte anda. Sel ajal oli vähestes kodudes telefon, mobiiltelefonist polnud veel midagi kuulda, seepärast käisid inimesed sidest kaugekõnesid tellimas. Mõnikord tuli kõnet päris kaua oodata. Mäletan, et ükskord ootas Ellen Niit 1,5 tundi, kuigi ooteaeg oli ette nähtud 30 minutit.?
Postitaludes Peetri-Mihklil ja Väraval olid eeskojas telefonid, seda veel 1970. aastalgi. Sealt said inimesed tellida ka kaugekõnesid, olles eelnevalt ostnud sidest talongi. Kaugejaamale öeldi talongi number ja seejärel võimaldati ootamise järel ka kõne. Kohalikud kõned olid tasuta.
1966. aasta augustis õppis Magda Elmi sideülema tööd ja septembrist alates sai temast sidekontori ülem kuni Elna Hülgi (Paja) dekreedist tagasitulekuni.
1960-ndate teisel poolel hakatakse posti Kassarisse tooma autoga, taksoga, kaasas juht ja posti kaastaja.
Elna Hülg lahkus tervislikel põhjustel ametist novembris 1977, olles töötanud 19 aastat. Pärast oktoobripühi asus uue sideülemana tööle seni Kassari (Kalju) poes müüjana ametis olnud Liivi Vahe (Matse-Peetri). Lapsepuhkuse ajal asendas Liivit nooruke Tallinna tehnikakooli nr 2 sideoperaatori eriala lõpetanud Rita Kask (Aida), kes põhikohaga oli ametis Käina sides. Postiljonidena jätkasid Salme Kruusmets ja 1967. aastal ametisse asunud Klarissa Kask (Aida), kes viis posti Orjaku otsa. „Kaua aastaid olin. Käisin jalgratta ja sääreväristajaga. Lisaks posti laialivedamisele talitasin suviti kolhoosi vasikaid. Jäin pensionile 1981. aasta sügisel,? räägib Klarissa.
Nüüd võttis postiljonikohused enda kanda Aita Rebane, kes vedas posti Moskvitch 407-ga kogu saarele. „Kodus oli kümme pulli toimetada ja hiljem hakkasin ka Hiiumaa Veterinaarkeskusele raamatupidamist tegema. Tööd oli küllaga. Vedasin posti 1985. aasta lõpuni,? meenutab Aita.
Nõukogude aastatel on postiljonidele puhkust andnud Kalle Hollmann (Pärna), Maarika Elmi (Tammiku) ja Hilja Põllo (Lageda).
Kui mina lastega 1986. aastal Kassari saare uue elanikuna suure ilusa majaga väljastpoolt tutvust tegin, tuli uksele naerul näo ja ümarate punaste põskedega, kirjus hõlmikkleidis naisterahvas, kes mind sisse kutsus: „Tule lapseke, tule vaata, meil on siin side ja muuseum on ka!? See oli nii lahke ja sõbraliku naeratusega kutse, et vaatamata oma argusele oleks nadi olnud keelduda. Läksime siis tema saatel sisse. Kohe välisukse taga oli väike koda, mille seintel postkastid. Eesruumis võtsid meid vastu hunt, koolipink ja suur meheportree. Sisenesime kõikidele postimajadele omase lõhnaga sideruumi. Otse ukse vastas oli kõrge, pea rinnuni ulatuv barjäär. Selle taga olid ülema kirjutuslaud ja vastasseinas kahe poolega kokkukäiv riiul, mille klaaside taga asusid müügil olevate postkaartide, ümbrike ja telegrammiblankettide näidised. Otseti vastu endise raamatukogu seina oli kogukas plekkahi, mille ees laual mulksus meeldivat lõhna eritades postipaki tumepruun tummiselt paks pitseerimislakk. Uksest paremal oli külastaja laud tooliga, mille taga sai lehti tellida, telegrammi saata või muid postitoiminguid vormistada. Uksest vasakul oli väikestest sahtlitest koosnev riiul, mis toetus lauale, kus posti jagati. Põrandal oli suur postikott. Tutvusin kõige müüdavaga ja lahkusime, et taas ja taas tulla. Hiljem sain teada, et meie postiljoni nimi oli Jaagu Mai ja veelgi hiljem, et Jaagu on talu, mitte perekonnanimi. Tuleb meelde, et 1989. aastal enne tütre sündi tellisin side kaudu õliradiaatori ja see saabus mulle Irkutskist! Siis oli see kaugus üllatav küll!
Nõukogudemaa lai postivõrgustik võimaldas tellida ka tehnikaajakirja Za Ruljom, naisteajakirju Krestjanka ja Rabotnitsa. Et liiduvabariikidesse olid määratud kindlad kogused, polnud ajakirjade saamine ette nähtud igaühele. Tellimine algas 1. septembril ja selle vormistamiseks tuli varahommikul, kui mitte eelmisel õhtul, järjekorda asuda, kuid vaatamata kõigele jäi väga paljudel soovijatel ajakiri saamata. Seda uhkemad olid mehed, kelle kodus leidus ihaldusväärse ajakirja aastakäik. Eestis ilmuvatest lehtedest oli enim hinnatud Tartu Edasi, mille ridade vahelt ning veergude taandridadest otsiti ja leiti vabameelsemaid sõnumeid kui Rahva Häälest. Veel olid ajakirjadest Sotsialistlik Põllumajandus, Tehnika ja Tootmine, Küsimused ja Vastused, Pikker, kooliealistele Pioneer ja ajaleht Säde ning lastele ajakiri Täheke. Rita Jõesaare jutu järgi käis nõukogude ajal igas peres 2–3 ajalehte ja 1–2 ajakirja. See oligi perioodika tellimise kõrgaeg.
Kui Aita Rebane postiljoniametiga 1985 lõpparve tegi, võttis kohustused üle Mai Risti (Jaagu), kes vedas posti jalgrattaga kogu saarele. „No vahel olin mina ka meie sapikaga emal abiks. Isa oli kolhoosis bussijuht ja halva ilmaga aitas tema ka posti laiali vedada,? lausub poeg Jaanus Risti.
Kui Mai tervis halvenes ja ta töölt lahkus, asus 1993. aasta 9. juunil postiljoni kohuseid täitma Maimu Kruus (Tamme). Ootamatu haiguse tõttu lahkus samal aastal töölt ka sideülem Liivi Vahe. „Siis hoidsin mina paar tundi hommikul side uksi lahti ja peale posti saabumist hakkasin posti jagamisega tegelema ning seejärel laialivedamisega. Mulle näitas postiringi ette Hilja Põllo (Lageda). 1994. aastal tekkis olukord, kus muuseum lõpetas sidejaoskonna seniste ruumide kasutamise õiguse. Uusi ruume ei leitud ja minu nõusolekul sai minu kodu ehk Tamme talu posti jagamise kohaks,? meenutab Maimu Kruus.
Uus, kapitalistlik ajajärk tõi endaga kaasa ka postiindeksite muutmise. Kassari 203214 muudetakse EE3214-ks ja 1998. aasta keskpaigast saab sihtnumbriks 92101. Seda sihtnumbrit ei antud mitte ainult Kassarile, vaid see määrati kõigile Käina sidejaoskonna alla jäävatele küladele. Ühtri sidejaoskonna alla jäävad külad said numbriks 92102. Hiljemalt 2003. aastast on aga kõigil Kassari saare küladel oma posti indeks: Kassari 92111, Taguküla 92112, Esiküla 92113 ja Orjaku 92114.
1. jaanuarist 1999 ühendati Hiiumaa Postkontor Läänemaa Postkontoriga. Selle tulemusena moodustati kaks sõlmsidejaoskonda – Kärdla ja Käina. Ülejäänud – Kõrgessaare, Kõpu, Luidja, Pühalepa, Suuremõisa, Heltermaa, Emmaste, Nurste ja Jausa – hakkasid kuuluma kahe sõlmsidejaoskonna alla. Kassarisse jäi postipunkt, mis asus Tamme talus ja kuulus Käina sidejaoskonna alla. Postiauto sõitis iga päev, v.a pühapäev ja riiklikud pühad, Tamme talusse ja andis üle postikoti värske postiga ning sai vastu posti minevad saadetised. Postikott sisaldas ajalehti, ajakirju, katalooge, kirju, reklaame, samuti ka postipakke, ametlikke teateid ja panderolle. Ajalehtedest olid enim tellitud Päevaleht, Rahva Hääl, Postimees, Sõnumileht, Maaleht, Eesti Ekspress, Videvik, Televisioon ja Eesti Kirik. Maakonnalehtedest Hiiu Leht, aga ka Sakala ja Pärnu Postimees. Ajakirjadest telliti enim Kodukirja, Maakodu, aga ka Stiili, Stiinat, Kolmandat Silma, Paradoksi, Loomingut ja Miki-Hiirt. „Hästi raskeks muutsid postikoti paksud ja mahukad kataloogid ning reklaamid. Samuti tuli iga kuu algul ka pensionidega tegelda. Rahapakid tuli nimekirja alusel ära jagada ja koos postiga laiali vedada ning pensinäridele allkirja vastu üle anda. Minule andsid puhkust oma pere liikmed. Seoses koondamisega lõpetati minu tööleping 12. augustil 2000. aastal,? lõpetab Maimu Kruus oma jutu.
Siis tekkis postiteenuste osutamises väike paus, mis ei kestnud kaua, ning vähem kui poole aasta pärast võimaldas Eesti Post rahva tungival nõudmisel lihtsamate postiteenuste osutamise Kassaris Mõisa poes. Seal võeti vastu kirisaadetisi ja postipakke, sai teha makseid, esitada perioodika tellimusi ning osta postmarke ja -kaarte, ümbrikke ja kirjatarbeid. Müügil olid kiirloterii piletid, ajakirjad, ajalehed ja ristsõnad. Müüja Lea Kuivonen oli Eesti Posti lepinguline töötaja. Kasutusel oli ka postitempel Kassari nimega. Eesti Post lõpetas postipunkti töö 1. novembril 2007. Nüüd saab marke ja ümbrikke osta Kassari muuseumimajast või tellida postiljoni käest, aga muude teenuste jaoks on lähim koht Käina postkontor. Oma kirjale saame Kassarist postitades Kärdla postitempli. Kui viime kirja Käina, siis Käina templi.
Kaugele on jäänud need ajad, kus naine meremehest abikaasalt kirja saades pani pähe puhta räti, ette valge põlle, kutsus pere laua äärde ja luges kõigile nappe kirjaridu : „Äi sii maailmas pole midagi uut. Terit teitele?. Ent kirja saamine internetiajastul paneb südame ometi kiiremini põksuma.
Ka ajalehti ja ajakirju saab praegusel ajal tellida ja lugeda interneti vahendusel. Et kõik ajalehed ja ajakirjad on omavahel konkurendid, tehakse tihti ka soodus- ja personaalseid pakkumisi. Vaatamata kõigele on perede vahel jaotatav ajalehtede pakk väga õhuke. Praegu käib Kassarimaa peredelsse kokku 130 ajalehte, ajakirjad peale selle, ning need laskuvad postkastidesse kuus korda nädalas meie postiljonide Ene Tammistu, Helen Tülli ja Toomas Masti käega. Peale postkastigeograafia jagamise peavad postiljonid nüüd ka aasta ringi sangarlikud autojuhid olema.

Merike Niimann
Kassari Haridusselts
November 2013

Artikkel mõnevõrra lühendatuna: Kassari postiagentuuri ajaloost -- Hiiu Leht 03.12.2013 nr 63 lk 4.

<<< artiklite nimekiri

<<< viki.filateelia.ee: Kassari