hobi.filateelia list | foorum | viki | artikliviited | REFS Estonia | Tartu Filatelistide Selts | Näitus

Varaseid põgenikke Eestimaalt Rootsi - kes nad olid?
Aegna ja Naissaare postilaevnike kurb saatus 1710

Vastust pealkirjas esitatud küsimusele on otsinud mitmed kirjamehed, ka Eesti Päeva-lehes (Stockholm). Teema oli päevakorras "Laulva revolutsiooni" ajal kui tunti tõsist muret võimaliku uue põgenikelaine pärast Eestist ning "perestroika" vabamais tingimusis saabus Rootsi ka uusi paadipõgenikke - nüüd küll reisilaevadega. Oleks huvitav leida "viimane pagulane", kuid tema tagaotsimise keelab isikuandmetesaladuse seadus.

Dr. jur. Ilmar Arensi (1912--1994) sulest ilmus aprillis 1989 EPL-es huvitav artikkel: "Kes olid Rootsis esimesed sõjapõgenikud a. 1700-1703?" See artikkel vaatles lähemalt Nyeni (Neevalinna) elanike ja Pärnu põgenenud Tartu ülikooli ametmeeste saatust.

Arens tõi näiteid rootslaste "vene-hirmust" ja loata lahkumisest oma elu- ja ametkohalt. Kui Kalle Tosin (Karl XII) oma väega 6. oktoobril 1700 maabus Pärnus oli teda vastuvõtmas Pärnu Akadeemiast kaks professorit ja kümmekond üliõpilast. Paljud olid juba põgeneud Rootsi või Soome. See pahandas kuningat ja korralekutsumise ja põgenemiskeelu rakendamise usaldas ta oma lähimatele kaastöölistele Carl Piper ja Thomas Polus. Viimane neist, sündinud Tallinnas 1634, oli olnud kuninga isiklik õpetaja ning ajaloo alikate andmeil ka üks vähestest kuninga ligikonnas, kes julges talle vasturääkida. Arens kirjutas oma artiklis peaasjalikult Eestisse ametisse suunatud rootslaste, aga ka kohaliku aadli ja linnakodanike saatusest. On aga kindel, et põgenemine, kas isiku enda algatusel, või saatuse tahtel, puudutas ka meie suguvendi, kes ühel või teisel moel olid seotud Rootsi asutuste, eeskätt sõjaväe ja/või posti tegevusega. Seoses Eesti postiajaloo - mis 15. ja 16. sajandil oli osa Rootsi postiajaloost - allikate otsimisel tutvusin Rootsi Kuningliku Kanseleikolleegiumi protokollide ja Teodor Holmi seismeköitelise teosega "Sveriges allmänna postväsen, Band I - V:3, Stockholm 1906-1929". Loetust ilmnes selgesti Aegna ja Naissaare talupoegade/kalurite oluline osa toonases postiliikluses.

Soome ja Eesti vaheline laevatee üle lahe oli vana meretee. See elustus 1638 kui Tallinna rajati Rootsi postkontor. On teada üks eeskiri (märts 1644), mille kohaselt pidi käepärast olema kaks paati: üks Porkala neemel (Porkala Udde) ja teine Aegna (ka Äigna, rk Wolfsö) saarel. Mõlemad paadid pidid sõitma kindlatel päevadel - kui ilmastik lubas - posti ja muu kraamiga üle lahe. Aastal 1647 otsustati, kavatsuse kohaselt Saaremaal, ehitada kaks galiotti, mida talvel saaks kasutada paatsaanidena (isbåt). Need pidid peale 6-7-liikmelise meeskonna mahutama ka kaks hobust. Liiklus kasvas ja 1685-1686 oli kavas ehitada ja võtta kasutusele suuremad laevad nn postijahid. Jaanuaris 1688 vabastas Karl XI terve rea, nimeliselt teadaolevaid, Aegna ja Naissaare (rk Nargö) kalureid muudest kohustustet tehes neile ülesandeks postiveo üle Soome lahe. Nimed on toodud Joh. Holmbergi poolt 1689. aastal joonistatud Aegna kaardil (Punkt A).


Aegna kaart (Joh. Holmberg 1689). Originaal asus 1938 Tallinna Linnaarhiivis. Siinkohal esitatu on koopia Rootsi Postimuuseumis Stockholm asuvast koopiast. Kaardil paremal (A) on Aegna kalurite nimed, kes kui postitalupojad, olid Karl XI poolt 1688 muust koormusest vabastatud: 1. Rotze Thom, 2. Micko Joost, 3. Nigola Mattis, 4. Mittis Andres, 5. Dirich Otto, 6. Sihfer Thomsson, 7. Mattis Berentsson, 8. Manokas Matz, 9. Luttika Teno ja 10. Jürj Hansson.

NAISSAARE kaart (Joh. Holmberg 1689). Originaal oli 1938 Tallinna Linnarhiivis. Koopia asub Rootsi Postimuuseumis, Stockholm. Kaardil (vasakul üleval) Naissaare kalurite nimed, kes postitalupoegadena olid Karl XI poolt 1688 igast muust koormusest vabastatud: 1. Korve Thomas, 2. Isak Chelson, 3. Karvasse Mart, 4. Hans Ewert, 5. Püritze Mattz, 6. Karisse Mart, 7. Ustallo Andres, 8. Marten Pohela, 9.-10. Hilpe Clar ja Mart.

Korraldusega 20. aprillist 1701 avati Porkala ja Tallinna vahel kahepoolne postivedu ja laevaliiklus Postijahtide "Lilla Hoppet" ja "Sjöposteljon" abil. Meeskond koostati tõenäoliselt Aegna ja Naissaare meestest. 1708 mainib "Sjöposteljoni" kapten Jakob Svenske lootsi Alexander Thomssoni kui "en af postbönderna från Volfsö". 1709. ja 1710. aastatel suunati tihti postijahid "direckt fr: Reffle på Stockholm med posten". Asenduseks saadeti Porkala - Tallinna liinile postijaht "Delphin". See laev aga sattus Stockholmist tulles Naissaare juures kõva tormi kätte; meeskond päästis küll laeva aga väärtuslik soolalast sulas merevees.

Korduvalt kirjutas Tallinna viimane (1708-1710) Rootsi postmeister, ühtlasi ka Tallinna lossifoogt, Jonas Liunggren oma postiülemusele Stockholmis (Johan Smedemann) Aegna postitalupoegade raskest tööst ja nii inim- kui paatide kaotustest, aga ka ustavusest ja tublitusest.

Juulis 1710 näis Stockholm olevat kaotanud lootuse hoida ära Eesti saarte ja mandri vallutamist Vene vägede poolt. "Öferpostdirektören" Smedemann andis 22. juulil loa Kuressaare ja Pärnu postmeistritele lahkuda oma postilt ja sõita Lüübeki. Tallinna postmeister Liunggrenile lubab ülemus Stockholmis s.a. 11. augustil "begiva sig hit över med posthandlingarne". Tegelikult lahkus Liunggren Tallinnast alles 30. augustil. Kuidas ta lahkus ei selgu paberitest, aga teada on, et samal päeval väljus Aegnalt postipaat kohalike postitalupoegadega Porkalasse. Mis juhtus sellel postireisil osalenud meeskonnaga ei ole siinkirjutajal teada; arvata on, et nad seekord naasisid Aegnale. Mõelda võib, et postmeister lahkus koos oma ustavate postivedajatega. Teisjalt on teada, et Tallinna reidil olev sõjalaev "Öland" andis Tallinna posti üle Porkalas 3. septembril 1710. Seega võis olla Liunggrenil ja tema kodakondseil ning ümardajail võimalus Tallinnast lahkuda ka selle laevaga. Tema vara viis Stockholmi laevnik Oloff Groozskiöldt. See suur saadetis koosnes peale postidokumentide veel rasvast, linnastest, rukkijahust, lihast ja muust, kõik pakitud härjanahkadesse.

Siiski tuli hiljemgi postipaate Aegnalt. 10. oktoobril 1710 kirjutas Porkala postmeister Mårten Brenner Liunggrenile Helsingisse: " Volfsöbönderne äro mestadeles döda blivne här vid Porkala redd, så att intet mera än 7 äro i livet därav är 2 st: nu igen sjuka blevne" ( Suur osa Aegna postilaevnikke on Porkala reidil surnud, elus on seitse, neist kaks haigestunud ). Näib, et elusolevad Aegna mehed ei soovinud koju tagasi pöörduda, kuna Brenner soovib teada Liunggreni seisukohta, mis paatidega teha. Mis sai ellujäänud Aegna meestest, ei selgu kasutadaolevast kirjavahetusest.

Juba enne Tallinna langemist (28. september 1710) oli sinna jõudnud katk. Teodor Holm mainib oma teoses, et postipaatides on olnud isegi merel surnud mehi. Katk jõudis koos põgenikega ka Rootsi. Liunggren kirjutas hiljem oma ülemusele, et tema ja tema "stakars små barn" pääsesid eluga aga tema teenija suri Rootsis katku.

Eriti traagiline oli ühe eelpoolmainitud postijahi, tõenäoliselt "Sjöposteljon", Aegna ja Naissaare kaluritest koosneva meeskonna saatus. Katku kahtlustusel interneeriti nad 1710. a. sügisel ja paigutati karantiini Stockholmi saarestikus. Suure tõenäolikkusega suri paljud neist karantiinis, teised aga kadusid ajaloo hämarusse. Kuidas nende meeste staatust tuleks määritleda? Olid nad põgenikud paremate elutingimuste otsimisel? Või ainult põgenejad söjategevuse eest? Või võib neid pidada II Maailmasõja DP-de (Displased Persons) varajasteks eelkäijateks? Poliitilisteks põgenikeks neid vast nimetada ei saa, sest nad ei olnud põgenenud oma vabast tahtest. Küll aga tuleb poliitilisteks põgenikeks pidada arvukaid teadlasi, üliõpilasi, ametnikke ja sõjaväelasi nii Eestimaa aadlike kui linnakodanike ridadest.

Elmar Ojaste

2007-02-04

Aegna rand. Foto ca 1910

<<< artiklite nimekiri

<<< viki.filateelia.ee: Post Eestis aastail 1638-1710