04.03.2015 – Eduard Vilde 150

By | p.k.e.l.

592_Eduard_Vilde_150_uudisEduard Vilde (04.03.1865 – 26.12.1933) jälg eesti kirjanduse- ja kultuuriloos on väga sügav. Kui ta 19. sajandi lõpukümnenditel meie veel hõredale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast kiiresti fenomen ja „meie esimene“ pea kõikides žanrites. Meie esimene krimi-, nalja-, reisi- ja romaanikirjanik, samuti teatri- ja kirjanduskriitikale alusepanija. Tal oli oskus algupäraste ülipopulaarsete nalja- ja põnevusjuttudega eesti rahva südamesse pugeda, mistõttu ka tema rolli siinse rahva lugema harjutamisel ei saa alahinnata. 1902 a. ilmunud Eesti esimesest ajaloolisest romaanist „Mahtra sõda“ sai kohe kultusteos ja üks rahvusidentiteedi oluline alustekst. Suures osas rahvamälul ja autentsetel arhiivimaterjalil põhinev romaan on hiljem mõjutanud ka meie ajalookäsitlust. Vilde oli ühtlasi nii menukaim kui ka mõjukaim siinne kirjamees. Rahvas usaldas tema sõnu.
Inimesena kõndis ta kogu aeg omast ajast pisut ees. Vabaabielu pooldav, inim- ja naisteõiguste eest seisev ning ühiskondlikku sallivust ja tolerantsust toonitav Vilde sobinuks 20. sajandi alguse asemel pigem 21. sajandisse. Pole siis ime, et tollase kodumaa vaimne ruum jäi kirjanikule vanamoodsaks ja sumbunuks. Vilde vajas suurlinlikku õhku ja arenenud maailma kultuursust. Ta vajas Euroopat! Just peamiselt nendel põhjustel on Vilde pea 20 aastat oma elu eri perioodidel elanud võõrsil. Selle aja sisse mahtus ka 11 heitlikku ja keerulist pagulas-aastat. Kõik see kogemus vormiski Vildest meie esimese tõelise eurooplase!
Pärast pikast pagulusest naasmist 1917. a sukeldus Vilde kogenud maailmakodanikuna siinsesse poliitikasse. Temast sai aktiivne sotsiaaldemokraat ja Tallinna Linnavolikogu liige. 1919. a palgati ta Eesti Vabariigi diplomaatiliseks esindajaks Saksamaale (1919-1920). Hiljem poliitikast taandunud Vilde jäi elu lõpuni üheks tuntumaks demokraatia mõtte saadikuks Eestis.

Eesti Post 592-04.03.15

Lisainfo ja kommentaarid selle postmargi kohta filateelia foorumis.